REEDETUTE EEPOS
Eesti elulood
Jaan Krossi (sünd. 1920) mälestusteraamat “Kallid kaasteelised” haarab ajavahemikku 1930. aastate lõpust kuni 1960. aastate alguseni. Pärast “Paigallendu” (1998) on tegemist kirjaniku järjekordse jõudemonstratsiooniga. Sest meie lugevate silmade ette manatakse tihedas taktis (ja ajuti tundub, et järjest värskema kirjutusmasinalöögiga) lugematu hulk inimportreid. Põgusaist visandeist kuni peaaegu uurimuslike käsitlusteni. Kaaslasi ja kokkupuutujaid koolipõlvest, vastupanuliikumisest, vanglatest ja Siberi laagritest ning surmatarretusest ülessulavast Hruštšovi-aegsest Eesti NSV-st. Kõik see kokku jätab küllusliku proosa voolamise tunde. “Kallid kaasteelised” on meie üldrahvaliku Eesti elulugude kogumise projekti individuaalne elluviimine. Saatuste kuhjumine Krossi teoses lubab siin näha Rahva Lugu ühel ajaloo perioodil.
Sajandi suurim reetmine
Tundub, et Krossile ei ole kõnesoleva ajaloojärgu kõige rabavam tõsiasi mitte stalinistlik diktatuur, vaid lääne demokraatiate reetlikkus. Sest mida siis Stalinilt oligi loota? Ja nagu ta viitab, peavad venelased millegipärast loomulikuks, et ka teised rahvad koos nendega kannatavad. Aga Roosevelti, Churchilli ja Co. allaandlik käitumine sõja lõpul on noorele eesti intellektuaalile olnud vapustuseks. Ta nimetab Staliniga tehingu sõlmijaid armetuteks petisteks ja toimunut “kõige ülekohtusemaks reetmiseks, mis Euroopas sel sajandil sündinud”. Ta tuleb selle juurde üha pühamas vihas tagasi, et “igavesti ja vaibumatult” küsida: kes vastutab selle eest, et pool Euroopa rahvastest olid pool sajandit “nägupidi mulda pekstud olekus”.
Meenub, et hiljuti tulid poliitikas kasutusele väljendid “vana” ja “uus” Euroopa. Kusjuures piir nende vahelt jookseb enam-vähem sealtsamast, kust hiljutine Euroopa lõhestatuse piir. Kross on aga kahtlemata meie rahvusvaheliselt kõige tuntum, n.-ö. Euroopa kirjanik. Ja seepärast võime öelda: Jaan Krossi mälestused on uue Euroopa kibe, aga kirgastav sõnum vanale Euroopale.
Riikide ja rahvastena ei saanud allaheidetud Ida-Euroopa enam vastutada asjade kulgemise eest. Aga inimestena, oma isikliku elu piires, ei saanud keegi vastutusest vabaks. See on Krossi uuemat – ja vanemat – ajalugu käsitleva loomingu üks leitmotiive. Mälestusteraamatus kirjeldab ta avameelselt iseennast kui ühte reedetud rahva liiget stalinistliku kadalipu läbijana.
Ajastu hirmud
Krossi süüdistasid nii Saksa kui ka Vene okupatsioonivõimud sidemetes ringkondadega, kelle eesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine. Ja süüdistatav pidi niisuguseid – tegelikkuses ju eksisteerinud – sidemeid eitama kõikvõimalike organite ees läbi aastakümnete. Tõepoolest, selles on mingit piibellikku dramatismi. Juudas näitas oma Õpetaja võimudele kätte ja sai äraandjaks. Peetrus salgas hirmuga oma Õpetaja tundmise korduvalt maha, aga jäi ometi tema tähtsamaks jüngriks. Just niisugusesse peetruslikku vahekorda paisati ka Jaan Kross ja Eesti Vabariik. Krossi eitus oli nii läbitungimatu, et karistus – viis aastat laagrit pluss asumine Siberis – määrati kergemate killast. Aga selle hinnaks näib olevat pidev hirm, et ta lavastatakse kavalusega uuesti süüdi. “Ma kaalusin provokatsioonivõimalust igal vähegi võõramal juhul,” ütleb Kross. Siberis üritatakse teda näiteks pildistada koos mingi raadiovastuvõtjaga, aga õigeaegne pöördumine KGB poole päästab ta hullemast. Hirm püsib kroonilisena ka pärast Stalini surma. 1957. aastal peab ta provokatsiooniks Rootsist saadetud endise koolivenna naiivsevõitu kirja. Ja kui 1960. aastal saabub järjekordne kutse ilmuda KGB-sse, siis tõttab ta päev enne seda Ellen Niiduga abielu registreerima, et uuteks katsumusteks paremini valmis olla. Aga saatuse irvena on KGB-s seekord käsil hoopis “rehabiliteerimine”!
Muidugi polnud siin tegemist mitte Jaan Krossi isikliku, vaid tervet ajastut valitsenud hirmuga. See seletab ka näiteks Krossi jäise suhtumise kirjandusloolasesse Endel Nirgisse, kes 1962. aastal avaldas Hermelini nime all paroodia Krossi, Niidu ja Ain Kaalepi vabavärsilise luuleuuenduse aadressil. Hirmuvalitsuse ajal võis niisugune kirjatükk tähendada kritiseeritavale isegi vanglat. 60-ndate algul oli olukord mõnevõrra muutunud, aga hirmuelamus veel tugev ja parodisti tegu paistis nii nurjatu, et selles küsimuses ei näi Nirgil olevat rehabiliteerimist loota. Ehkki ta võiks olla selle ära teeninud, kas või seetõttu, et osutus ENSV Kirjanike Liidu liikmeskonnast üheks esimeseks (kui mitte kõige esimeseks), kes perestroika algjärgus, kui kõigil oli pool suud veel vett täis, Eesti riigi okupeerituse trükisõnas (“Looming” 1988, nr. 6) avalikult välja ütles.
Lootus inimväärikusele
Kross ütleb, et olukorra muutumist lähema saja aasta perspektiivis ei loodetud. Reedetusel, isoleeritusel ja muganemisele suunaval hirmul ei paistnud lõppu olevat. Niisuguses olukorras on kogu lootus inimese seesmise väärikuse reservil. Küllap on nendes katsumustes karastunud ka Krossi võime näha inimese mitmemõõtmelist eripära, kujutada teda nagu iseäralikku, gnostilist valgustäpikest ajaloo pimedas öös. Jah, veidrad valgustäpikesed – isegi kõikide valitsuste ajal kinni istunud riigikukutaja Alma Vaarmann. Ja paljud teised, kes voolavad selles küllusliku reedetuse tekstualiseeritud ajajões.
Väärikuse säilitamine alandavates olukordades on võiduka vastupanu ainus mõeldav vorm. Krossi vaimustab, kuidas Oskar Rütli annab oma maja võtmed ülevõtjale pihku ning jalutab sirge seljaga uksest välja. Või kuidas Tartu ülikooli ajalooteaduskonna dekaan Richard Kleis raamatupoe juhatajaks alandatuna seal “häirimatu väärikusega” talitab. Kleisi puhul, keda on süüdistatud ka hirmu ajel kaebakirja kirjutamises, ütleb Kross : “Meie kultuurilugu on üldse, kui me selle eest suurejoonelisemal viisil ei võitle, taandumas paljaks intriigide puntraks. Ma tahaksin loota, et mees, kes tegelikult esimese Eesti Entsüklopeedia peatoimetajana lõi kogu eesti entsüklopeedilise traditsiooni ja tegi veel kümneid tähelepandavaid asju [---] – niisugune mees on teinud küllalt, et pälvida kannatlikkust ka oma elu mõne episoodi suhtes, kus tal ei õnnestunud osutuda sangariks.”
See on oluline ajalootunnetuslik vormel. Ütleksime isegi: peetruslik vormel. See on üleskutse suurejoonelisusele. See on Eesti ajaloo kui eepilise suurvormi reedetuse-peatüki lugemise õpetus.
Nojah. Niisuguse tähelepaneku võime ju laiendada kaasteeliste-epopöale tervikuna.
Väljatõste
Krossile ei ole kõige rabavam tõsiasi mitte stalinistlik diktatuur, vaid lääne demokraatiate reetlikkus.
;
