Reheahi võtab võõral suu lahti
Reheahjule saab otsa ronida, reheahju peale saab külalised magama panna. Reheahjus saab süüa teha. Hautised, ühepajatoidud, ahjukartulid, pitsad, leivad, plaadikoogid... Kui sul on ürgvana ja lagunenud ahjumürakas ja sa murrad pead, mis sellega ette võtta, siis tea, et sul seisab nurgas aare, mis tasub taastamist. Seda kinnitab ka see Eesti Vabaõhumuuseumi asjatundjate poolt tehtud raamat.
Kõigepealt räägib Heiki Pärdi, et reheahi on olnud sajandeid eestlaste rehielamu süda. Siis seletab Üllar Alev, mis asi see reheahi üldse on. Ja siis teevad Hardi Ojaste ja Rasmus Kask selgeks, mida lagunenud ahju juures säilitada, mida välja vahetada; kuidas laduda üles kolle, seinad, võlvid, lagi. Ja kui ahi korda tehtud, kuidas seda siis kütta (kaks haluhunnikut mahub vabalt üksteise taha); mida teha, et ahi paremini tõmbaks; kuidas reheahju hooldada, kui tihti kerisekive pesta ja välja vahetada. Raamatu autorid annavad ka praktilise seletuse, miks reheahi rehetuppa alles tuleks jätta. Rehetuba on suur ja kõrge ja tavalise ahju või soemüüriga seda talvel soojana ei hoia. Reheahi on nii suur ja kogukas, et see hoiab. Vähemasti võiks reheahi olla mõne moodsama küttelahenduse (näiteks maakütte) kõrval küttekeha number kaks.
Reheahju tuleb kütta tasa ja targu. Reedel hakkad tuld tegema, pühapäeva õhtuks on soe. Kiiresti ei juhtu reheahju juures midagi. Kiiresti ei tulnud ka see raamat. Päris kaua sai oodatud, nüüd on ta siis olemas. Andres Tali suurepärases kujunduses, rikkalikult jooniste ja fotodega illustreeritud. Hea soojas toas kätte võtta. Reheahju ukse ees.
