Eestlaste seas on "rehepapi"ja "rehepapluse" mõiste omandanud negatiivse varjundi. Päevaleht valis möödunud aasta lõpus "2005. aasta Rehepapid", nimetades rehepappideks neid, kellel on õnnestunud kaaskodanikele/riigile majanduslikult edukalt "tünga" teha (näiteks Ain Hanschmidt, Tiit Vähi, Edgar Savisaar jt). Kahjuks on selline "rehapapi" ja "rehepapluse" tõlgendus Eestis laialt levinud. Minu arust on tegemist Rehepapi elu, tegevuse ja õpetuse vääriti mõistmisega. Sokratese õpilane Platon kaitses "Apoloogias" oma õpetajat ateenlaste valesüüdistuste ja laimu eest. "Rehepapi apoloogia" eesmärk on kaitsta Rehepappi vääriti tõlgendamise eest. Püüan vältida Rehepapi ja "rehepapluse" segi ajamist "munaotluse", "kratluse" või "imbiärnlusega", sest kõik fenomenid tunduvad pealiskaudsel lugemisel sarnastena.

Eestlaste Ravitseja

Rehepappi võib pidada küla tohtriks, kes põhitöö kõrvalt (rehepeks) pakkus külaelanikele tasuta kiirabi, apteekri ja perearsti teenust. Rehapapil oli "iga tõve tarbeks õige malakas käepärast".

Rehepapp aitas Koera Kaarli sulast Jaani, kes vaevles ägeda kõhuvalu käes, kuna oli salaja mõisa sahvris seepi söönud. Tänapäevane kiirabi oleks Koera Kaarli sulase juurde jõudnud alles paari tunni pärast, sest väikelinnades pole piisavalt kiirabibrigaade ning tegemist on madalaima ehk A-kategooria väljakutsega. Nagu ütles hiljuti üks Lõuna-Eesti häirekeskuse töötaja: "Noore inimese kõhuvalu ei ole kõrge prioriteediga väljakutse." Ka Koera Kaarel oleks pidanud tänapäeval oma halltõve ravimiseks mitu aastat haigekassa järjekorras ootama. Ilmselt oleks kiirabi nii Jaani kui Kaarli viinud Tartu või Tallinna haiglasse, sest paljud Eestimaa väikelinnade haiglad on kadumas (näiteks Abjas) või hääbumas (näiteks Viljandis). Pole selge, kas Kaarel ja Jaan enne Liiva Annust oleks haiglasse jõudnud. Näib, et kiirabi ja haigekassa tõhustamise asemel liigume tervishoiupoliitikas järjekordse loosungilise lahenduse poole: varesele valu, harakale haigus! Vanasti võis selline ravitsemise meetod töötada. Kuid kas selline esiisade tarkus peaks olema 21. sajandi riikliku tervishoiupoliitika aluseks?

Rehepapp jagas tasuta ravimeid neile, kes ei suutnud Nõia-Ellale kallite väljamaiste nõiarohtude eest maksta. Tõsi, ühes Kreutzwaldi jutustuses ravitseb ta kuradit kulla eest, pakkudes talle silmarohtu (sulatina) nägemise parandamiseks. Surnud mõisahärra näitas Rehepapile kätte varanduse asukoha. Kaudselt võib võtta seda tasuna. Kuid samas jagas Rehepapp suurema osa sellest varandusest vaestele, mitte ei püüdnud seda maksupettusega veelgi suurendada. Alles seejärel sõidab ta kaugele maale väljateenitud puhkusele. Kas need eestlased, kes esmalt suure varanduse kokku ajavad ja seejärel Hispaania päikselisele lõunarannikule endale villad ostavad, on ikka tõelised rehepapid?

Siinkohal võiks tõmmata paralleeli ühe teise tuntud ravitsejaga kristlaste usundist – Jeesus Kristusega. Ka Jeesus Kristusel nagu Rehepapil oli iga haiguse jaoks "malakas" ehk imetegu võtta, kuid terveks ravitsemise meetod on sootuks erinev. Jeesus Kristus ravitseb näiteks leeprahaiget, pimedat ja verejooksu imega. Rehepapp kavaluse ja pettusega. Näiteks soovitab ta külarahval oma rehetoa põrandal surnuid teeselda, selleks, et katk külast mööda läheks. Rehepapp, sarnaselt Jeesus Kristusega, on suuteline ka surnuid ellu äratama. Kui Jeesus Kristus äratas Laatsaruse ellu imeteoga, siis Rehepapp äratas mõisahärra ellu kördi söötmisega. Nii nagu kristluse puhul võib ka eestlaste Ravitsejat käsitleda lunastajana, sest ta päästab patuste hinged kuradi küüsist.

Eestlaste Lunastaja

Rehepapp on teoloogiliselt väga huvitav fenomen. Eestlaste Lunastaja, s.t Rehepapp, pole jumala poeg, messias, ingel, sõnumitooja, prohvet ega pühak. Rehepapp on inimene, kes saab jagu kuradist mitte tänu jumalikule sekkumisele, vaid tänu inimlikule tarkusele, kavalusele ja nutikusele.

Rehepapp pole Jeesus Kristuse moodi kannataja Lunastaja, kes patuste hingede paradiisi pääsemise nimel kannatab ja laseb ennast risti lüüa. Rehepapp saab kurjusest võitu kavaluse ja pettusega. Esmalt varastab Rehepapp mõisa aiast punaseid sõstraid ning seejärel soovitab ta külarahval anda neid kuradile kolme tilga vere asemel. Selline põrgust pääsemise moodus on unikaalne.

Rehepapp pole vahva sõdalane nagu peaingel Miikael, kes kuradiga võitles. Seega eestlaste armagedoni võiks kujutada mitte inglite ja deemonite leeride võimsa kokkupõrkena, vaid pigem järgmiselt: muhe Rehepapp istub oma rehetoas, popsutab piipu ja tõmbab kuradil viimast korda naha üle kõrvade, avades sellega taevamulgu kõigile patustele.

Loomulikult on Rehepapi õpetus erinev Moosese kümnest käsust, mis keelavad muuhulgas võõra vara himustamise, valetamise, varastamise jne. Rehepapp ülaltoodud tegevusi ei keela ning tema arusaamine patust on sootuks teistsugune kui kristlastel.

Rehepapp jagas nii oma sõstraid kui oma õpetust külarahavale tasuta, riskides seejuures iseenda eluga. Kui paljud eestlased on täna sellised rehepapid, kes teiste heaolu ja rikkuse nimel iseenda heaolu ja eluga riskivad?

Juutide/kristlaste religioonis kavaldas kurat Aadama ja Eeva üle, mistõttu jumal nad karistuseks paradiisist välja saatis. Kui Rehepapp oleks olnud Eevaga paradiisis, siis kuradil poleks õnnestunud teda üle kavaldada. Pigem oleks pidanud kurat ise paradiisist minema roomama. Enamgi veel. Ilmselt oleks Rehepapp leidnud mooduse, kuidas hea ja kurja tundmise puult kõik viljad kokku korjata ning hiljem neid hädalistele tasuta jagada. Kui Rehepapp oleks olnud Jeesus Kristusena kõrbes, siis oleks temagi suutnud kõikidele kiusatustele vastu panna. Ta oleks kuradi üle kavaldanud nii, et kõik maailma rikkused oleksid talle jäänud. Rehepapp poleks hoidnud seda ootamatult sülle kukkunud rikkust ainult endale, vaid oleks seda jaganud ka valla vaestega. Rehepapp oleks isegi jumala üle kavaldanud, kui too Aabrahami kiusas ja teda poeg Iisakit ohverdama sundis. Rehepapp poleks jumala kiusamisest saanud üle mitte usu, vaid kavalusega. Ilmselt oleks ta soovitanud Aabrahamil ohverdada poja asemel mõni pudulojus. Jumal poleks nagunii pettust märganud, aga Aabraham oleks sellega tõestanud oma usu vankumatust.

Eestlaste Sokrates

Rehepapi puhul on tegemist küla targaga, kes omakasupüüdmatult kõigile soovijatele õpetust jagab. Ka eesti keel osutab "jutlustaja" rollile, sest me ütleme rehepapp, mitte rehemees (võrdle aidamees, saunamees). Kuna Rehepapp ei võtnud oma õpetuse eest tasu, siis meenutab ta pigem Sokratest kui sofiste. Sokrates käis Ateena agoraal ning jagas oma õpetust tasuta kõigile soovijatele. Rehepapi agoraa oli tema küla ning sarnaselt Sokratesega ironiseeris ta sageli kaaskodanike ülemäärase ahnuse ja rumaluse üle, kutsudes neid üles mõõdukusele.

Oma teosega purustas Kivirähk eestlaste rahvusromantilise ideaali, et elu maal on eetilisem kui linnas. Kivirähu külas varastatakse, tapetakse, piinatakse, süüdatakse, petetakse rohkem kui ükskõik millises tööpuuduse ja vaesuse all kannatavas suurlinna agulis. Maaelu näib ebamoraalsem ja ohtlikum kui näiteks Kopli või Lasnamäe paneelmajade vahel. Ainult narkootikumid, pommid ja aids on Kivirähu külast puudu, kuid neid eestlased tol ajal ei tundnud.

Kivirähki jaoks on Rehepapp Kaval-Antsu taoline tegelane, kes oma nutikusega leiab lahenduse igale olukorrale. Tegemist on tüüpilise Eesti mehega, kes jääb iga korra ajal ellu, tegemata siiski suuremaid sigadusi.

Samas, rehepapi kohta on teada, et ta ravis inimesi ning jagas oma tarkust alati tasuta. Kui palju on tänapäeval investeerimispankurite, poliitikute või ärimeeste seas selliseid rehepappe? Kui me kõik oleksime Rehepapid, siis ilmselt varanduslikud käärid Eestis ei kasvaks vaid kaheneks.

Rehepapid või Muna Otid?

Vahest on "tüüpiliste eestlaste" puhul pigem tegemist krattidega, sest kratid töötavad väsimatult oma peremehe (mammona) heaks, selle ränga töökoorma all ise sageli hulluks minnes, s.t põlema süttides. Või on "tüüpiline eestlane" pigem Muna Ott, kes teenis kuulekalt ja omakasupüüdlikult aastaid ühte peremeest (kuradit). Edukalt tema järelt varastades ja enda tulevikku kindlustades. Seejärel läks ilma süümepiinadeta tema konkurendi (kiriku) teenistusse. Muna Oti jaoks pole probleem, et uue ja vana peremehe aated on täiesti vastandlikud.

On tänuväärne, et Kivirähki "Rehepappi" on juba tõlgitud mitmesse keelde. Samas väärib see teos ka filmis jäädvustamist. Stsenaariumi võiks pisut laiendada, sest see võimaldaks teha Rehepapi fenomeni arusaadavamaks ka väljaspool Eestit. Kuid esmalt peaksime selgeks tegema, kes siis ikkagi on ja oli eestlaste jaoks Rehepapp ja mis on tegelik "rehepaplus".