Reijo Mäki. “Kolmeteistkümnes öö”
Soome krimkad on tegelikult päris head ja mõnusad lugeda, tase meie “kriminalistidega” võrreldes ühtlaselt kõrgem. Mõnusad on nad sellepoolest, et jäävad reeglina Soome olustiku ja vaimsuse juurde, ei aja taga laenatud butafooriat. Mõistagi oleks krimikirjanduse rahvusvahelise tootetulva kõrval rumal loota luua mingit ürgsoomelikku taiest, aga mõtlema võiks panna küll see, et näiteks Matti Yrjänä Joensuu (ametilt Helsingi mõrvauurija, kelle eesti tõlgetest parim on “Harjunpää ja armastuse nälg”), oli Soome mainekaima Finlandia kirjandusauhinna lõppvooru nominent. Tase, milleni siinmail selles žanris küündinuid veel pole oodatagi.
Mäki on kirjutanud klassikaliselt vormitud loo eradetektiivi (ehk konsultandi) elust ja tööst Turu linnas. Juhuse tahtel tuleb mängu rahvusvaheline kuritegevus, koguni NSVL-i lagunemise järel pihta pandud minituumarelvade smugeldamine. Soome sisu hoiab end vaos, endise KGB ja GRU “külmutatud” ja Venemaa FSB agendid heitlevad Soome pinnal nagu oma kodus, toimuv käib üle pea mitte ainult detektiivil vaid ka riigi julgeolekuga tegelejail. Aga ega Soome otseselt ohus polegi, kuigi kogu militaarne saast lendab kogemata vastu taevast. Detektiiv on väike inimene, selline mõnus keskmine linnalogard, kõrtsielukas ja naljavend, kes tunneb üksjagu ülekohtust hirmu ja tegema kompromisse oma kodanikusüdametunnistusega. Teksti ilmestab rikkalik ja mahlakas linnasläng (hea tõlge!), leebe iroonia ja terake sarkasmi. Hea näide raamatust, mis justnagu millelegi pretendeerimata tõmbab lugeja kaasa.
