Rein Tootmaa.Teekond haaremisse II.
Jälle üks meestekas (neid on viimasel ajal ohtrasti ilmunud), kuid kirjanduslikum ja esteetiliselt väljapeetum kui enamik teisi. Aasta-paari eest ilmunud esimeses osas meenutab minajutustaja oma nooruslikku “naistejahti” ja sellega seotud pettumusi. Nüüd on päevakorral pereelu, autori sõnutsi “abi-elu” ja “kodu-looma” seisundid. Tootmaa kirjutab trafaretsevõitu problemaatika lahti isikupäraselt, ta on silmatorkavalt irooniline, stiil on ajuti groteskne või rõhutatult sürreaalne, mängitakse täiskasvanu infantiilsuse varjunditega, või kui soovite – lapsemeele teesklemisele. Kõige paremad osad romaanist on unenäod ja meestekampade joomatuuride kirjeldused. Tabavalt on edasi antud ajastulist tausta (“murrangulised ajad”) ja Saaremaa olustikku. Romaani tervikuna pole teab mis huvitav, küll aga vägagi loetav sihitutel ajaviitehetkedel. Kui võrrelda kõnealust tööd mõttetu romaaniga “Tulnukad ja kratid” (1997), on Tootmaa minu silmis kirjanikuna üksjagu kasvanud.