Gröönimaale kohale saada pole teab mis keeruline.
Lennuühendus Kopenhaagenist peamisele saare transiitlennuväljale
Kanger­lussuaqi töötab regulaarselt. Sealt edasi saab juba
lennata teistesse Gröönimaa punktidesse, niipalju kui neid on...
Probleem on pigem, kuidas liigelda kohapeal. Algne idee lennata kohale, rentida
auto ja sõita jõe või järve äärde langes
ära põhjusel, et Gröönimaal teid praktiliselt ei ole.
Või õigemini on teed ainult asustatud punktide sees. Sealt
välja enam suurt midagi ei lähe. Õigetesse kalakohtadesse
jõudmiseks on vaja leida kedagi, kes omab paati ning on nõus
sellega taksoteenust osutama.

Meie kolmesel reisiseltskonnal oli siinkohal õnne. Pealinna Nuuki
turistide infotelefonile helistades õnnestus saada kontakt kohaliku mehe
Michael Rosinguga, kes just oli asutamas midagi kalameestele mõeldud
turismifirma laadset. Igal juhul lubas ta lennujaama vastu tulla, meid paadiga
linnast välja sõidutada ning kaardi ja kanuud anda, et
õigetesse kalakohtadesse jõuda.

Kopenhaageni lennuväljal ­ootas ees esimene üllatus. Olime
arvanud, et Gröönimaale lennatakse miski pisikese propellerlennukiga
ning oleme salongis koos veel paari inimesega.

Tegelikkuses
istusime suurde mugavasse transkontinentaalsetel lendudel kasutatavasse
Airbusi, kus oli kolm laia rida istmeid, mis kõik ka inimesi täis
said. Pooled reisijatest tundusid olevat taanlased ja pooled inuitid. Raamatut
lugenuna teadsime juba, et “eskimo” kohalike elanike kohta
öelda ei tohi. See tähendavat kohalikus keeles “toore liha
sööja” ja mõjuvat solvanguna. Oma välimuselt
meenutavad inuitid vahest kõige rohkem kasahhi, kohati isegi tailast,
ning on igatpidi kenad.

Suure lennukiga Kangerlus­suaqis
maandumine oli omaette elamus. Väidetavalt suutvat ainult Air Greenlandi
piloodid lennumasina kaljude vahel olevale maandumisrajale laveerida.
Operatsiooni lõppedes kõlas salongis sedavõrd
võimas aplaus, justkui oleks sündinud väike ime.
Kangerlussuaqist Nuuki lendasime juba väiksema p­ropellerlennukiga,
kust sai ka kohapealse looduse ilu nautida. Liustikud, kaljud, jõed ja
järved jätavad väga suursuguse mulje. Gröönimaa kaljud
on seejuures väidetavalt maailma vanim kivimassiiv. Saarele nime andvat
rohelust leidub kõikjal ranniku ääres. Midagi ühest
meetrist kõrgemat siiski ei kasva.

Mõnes kohas olevat
üksikud kõrgemad puud, mida kohalikud pidid spetsiaalselt imetlemas
käima kui vaatamisväärsusi. Maastik on tervikuna väga
sarnane sellega, mida varasematel ­reisidel olime kogenud
Põhja-Norra mägedes.

Kui Nuukis lennukist
väljusime, võttis Gröönimaa meid vastu suvise soojusega.
Augusti keskpaik ongi seal kõige soojem aeg. Nädalase matka jooksul
oli enamiku ajast päikeseline ilm ja 15–16 kraadi sooja. Päeval
kannatas olla t-särgi väel ning paar korda üritasime isegi ujuma
minna. Vesi järvedes oli nii 12–13 kraadi kanti ja kiire suplus oli
täiesti võimalik. Matkajuht Michaeli jutust selgus, e

t ka talvel pole rannikuäärsel Gröönimaal teab mis
külm. Tavaline ilm on -10 kraadi ringis ja meri püsib terve talve
lahti. Karmimad paigad on ikka keset saart liustikel ja põhjas. Kes
jääkaru tahab näha, peab sinna minema.

Lennujaamast
suundusime otse sadamasse ning võtsime paadiga suuna 40 km kaugusel
fjordi lõpus oleva sihtkoha poole. Merel paistsid imeilusad
jäämäed ning üksikud hülged. Vaalasid näha ei
olnud, kuigi Gröönimaad külastavatele turistidele pidid vaalade
vaatamise väljasõidud olema üheks peamiseks
meelelahutuseks.

Matkale maailma parimate kalakohtade poole asusime
juba jala ja natuke hiljem kanuuga, mille matkajuht Michael oli kaardil
märgitud kohale jätnud. Kuigi maastik on Gröönimaal jalgsi
matkamiseks väga sobiv, ei mingit võsas ragistamist, on parim
moodus liikuda siiski kanuuga. Jõudu kulub vähem ning rohkem on
aega loodust imetleda.

Kui taimestik on Gröönimaal kasin,
siis sama võib öelda ka loomastiku kohta. Kogu matka jooksul
nägime peamiselt kolme-nelja liiki veelinde, ronkasid, kotkaid ning
põhjapõtru ja karibusid. Lootust oli näha ka
Gröönimaa “firmalooma” muskusveist, kuid kahjuks meil
selles osas õnne ei olnud. Ühtegi inimest viie päeva jooksul
näha ei õnnestunud. Kuigi oli karibude küttimise tipphooaeg ja
küttide jälgi siin-seal märgata oli.

Tsivilisatsioonist andis aimu ainult öösel kaugel kõrge
mäe otsas aimatav hiiglaslik monstrum-ehitis. Tundub uskumatu, aga keegi
on keset seda tühjust mäe otsa ehitanud 3–4 viiekorruselist
maja ning suured satelliitantennid ja muud analoogsed jubinad. Hiljem saime
teada, et tegu on ameeriklaste ülisalajase sõjaväebaasiga,
kuhu kohalikke lastakse ainult esimestelt korrustelt tolmu pühkima. Mida
seal mäe otsas tehakse ning kui palju maksumaksjate raha kõige
selle püstitamiseks kulutati, võib vaid oletada.

Kala
osas õnnestus juba esimeses laagripaigas käsi valgeks saada. Ligi
kilosest paaliast valmis kiirsoola “äkiline”, mis hommikul
pannkoogi peale rändas. Kaardile märgitud “parim”
püügikoht asus siiski paari päeva matka jagu kaugemal, kohas,
kus jõgi suubub fjordi. Ehk ongi parem, et me kohe sinna kohale ei
jõudnud, sest muidu oleks tekkinud kogemus kalapüügiindu
edaspidi vähendanud... Seal, kalamehe
tõelises eldoraados, oli laias kiirevoolulises vees paaliaid
sedavõrd palju, et pea iga viskega õnnestus kopsakas forelliline
kaldale tuua. Takkajärgi tuleb tõdeda, et eks iga kalamees peab oma
elus korra kogema seda elamust – mis tähendab püüda kohas,
kus loodus on tõeliselt puutumata ning kala on
lõputult.

Saagi konsumeerimine tekitab sellisel puhul
muidugi probleeme. Enamik kalu läks vette tagasi, sest palju sa ikka
jõuad kohapeal ära süüa ning koju kaasa soolata.

Tagasiteel kokkulepitud kohta, kust meid paadi peale pidi korjatama,
näitas ühe päeva jooksul oma teist poolt ka Gröönimaa
loodus. Ühel hetkel langes temperatuur 5 kraadini, tuul puhus 30 meetrit
sekundis ning sadas 24 tundi järjest vihma. Või õigem oleks
vist öelda, et mitte ei sadanud, vaid puhus vihma. Vesi ei tulnud mitte
klassikaliselt ülevalt alla, vaid paiskus sinu peale tormituule toel
horisontaalselt! Ilma korraliku matkavarustuseta Gröönimaal hakkama
ei saa.

Negatiivsema poole pealt tuleb mainida ka sääskede
pilve, mis rännumehi augustikuu Gröönimaa looduses pidevalt
saadab. Offi-sugused kaitsevahendid võib rahulikul
t ära unustada. Ei tea, mi

s spetsiifika neil sealsetel elajatel on, kuid klassikalistest
tõrjevahenidtest ei ole suurt abi. Parem kaitse on näomask.
Mõne aja möödudes pole aga see enam sedavõrd oluline,
sest pininaga harjub lihtsalt ära.

Viimane öö
Gröönimaal möödus juba Nuuki korralikus hotellis. Matkamise
ja telkmise suurim rõõm ongi vahest nauding, mida hiljem pakuvad
puhtad linad ning restoranis valmiv veise sisefilee koos kartulite ning
punaveiniga. Gröönimaale tahaks aga tagasi. Kes on vaadanud viimaseid
seeriaid filmist “Lost”, see teab, missugust kurbust osale
sealsetele tegelastele valmistas saarelt lahkumine. Natuke sarnane tunne valdas
ka ennast tagasi Tallinna jõudes.

 


View Larger Map