Reis kui enesesalgamine
Reisimine pakub inimesele head võimalust ütelda lahti mõnedest enda vaadetest, mida nimetatakse armsasti silmaringi avardamiseks. Kohal, kodus olles hakkab domineerima üks ja sama maailm. Pildi loomiseks ei ole vaja vaimset pingutust, kõik toimub automaatselt. Ärgates reisil hotellis läheb aga vaja vaimset pingutust, et välja selgitada: “Kus ma olen?” Unises peas tekib küsimus: “Miks olen siin, kellega ma olen, jne.“. Vaimu ergastamiseks pannakse kodust plehku.
Olen veendunud, et just vajadus vaimu virgutada ajab reisima. Reisimise põhjused ei ole niivõrd mingite väliste muljete saamises kui sisemuse ülevaatamises ehk enda avardamises. Üks moodne teadvuseteooria räägib, et vaim tegeleb pidevalt subjektiivse reaalsuse uuendamisega. Teadvus töötab umbes samamoodi nagu Internet, mis pakub kogu aeg võimalust up-date´ida arvuti tarkvara. Tuleb loobuda vanast, et vastu võtta uus tarkvara. Seda ma nimetangi enesesalgamiseks.
Minu hiljutise Londoni-reisi esimese enesesalgamise võimaluse pakkus Mark Soosaar, kellega sattusin ühte lennukisse. Nimelt on mul, aga võib-olla ka mõnel teisel minuealisel peas idee, et Eesti taasiseseisvumine oleks võinud aset leida kasvõi kümme aastat varem. Leitakse, et nooremana oleks võinud enam nautida pakutavat vabadust ja sellega kaasnevaid väljakutseid. Vanana ei jõua kõiki mänge kaasa mängida.
Jutu käigus Soosaarega süvenes hoopis arusaam, et “ajalugu juhtub tegelikult õigel ajal” ja ei ole võimalik panna asju juhtuma enne õiget aega. Jääb üle võimalus sündida teatud meeldival ajal, arvasin. Siin aga jahutas riigikoguja mu fantaasialendu ja ütles, et kui oleksin sündinud varem, oleks võinud surma saada märtsipommitamisel, aga hiljem sündinuna oleks sattunud terrorismivastasesse sõtta. Moraal: nii varasem kui ka hilisem sünd oleksid võinud mulle kurvalt lõppeda. Siit järeldus, mis ei ole küll vapustavalt uus, aga raskesti ümberlükatav: igaüks sünnib õigesse aega, et inimesel pole võimalik valida head aega, so. kõik ajad on inimesele head ja õiged ajad.
Taani kunstnik Olafur Eliasson on kirjutanud, et aeg on ainuke reaalne asi. Ei ole reaalsemat asja kui aeg. Kõik on ajas kinni. Aeg on suurim asi ja väljakutse, millega inimene üldse kohtub. Ei tasu fantaseerida teemal, mis oleks olnud siis kui oleksin elanud mingil muul ajal, vaid ajalaegast tuleb täita praegu. Nii leidis aset minu esimene enesest lahtiütlemine ja teadvuse avardumine.
Teise enesesalgamise võimaluse pakkus välja Eliassoni ekspositsiooni külastamine Tate´i kaasaegse kunsti muuseumis, kus ta esitab oma projekti “Ilm”. Mis on kaasaegne kunst?
Igalühel on oma arusaam. Psühholoogina leian, et kaasaegse kunsti tunnuseks ei ole vaataja tõdemus, et “teen ise selle mäkerdise ära” või “minu viieaastane laps saab ka sellise taiesega hakkama” vaid tajupiiride täielik kadumine objektiivse ja subjektiivse reaalsuse vahel.
Tooksin ühe isikliku näite, et selgitada eelmist lauset. Kandinsky ühe abstraktse maali vaatamisel kunagi leidis minus aset piiride kadumine enda ja maailma vahel. Kui olin maali vaadanud teatud aja, siis äkki kogu tajupilt muutus, hakkasin nägema teist pilti. Edasi. Olles harjunud uue nägemusega, kadus see äkki ja asemele tekkis kolmas pilt. Sellised muutused tajus hakkasid hirmutama ja ma loobusin Kandinsky vaatamisest. On väga ebameeldiv tunne, kui ei suuda kontrollida enda tajuprotsesse. See on hea näide sellest, mida võimaldab abstraktne maal: vaataja distants vaadeldavaga, so. maaliga, kaob. Nähtav maailm läheb inimese sisse, piirid objektiivse ja subjektiivse maailma vahel kaovad. Realistlikud maalid ei võimalda selliseid metamorfoose: kui ka vaataks mingit majapilti pikemat aega, vaevalt et hakkaksid seal nägema midagi muud, näiteks naist. See ongi kaasaegne kunst minu meelest, psühholoogilises plaanis.
Just sellist kaasaegset kunsti pakkus Olafur Eliasson Londoni Tate galeriis. Muide, seda on võimalik näha kogu veebruari jooksul. Vaataja siseneb kolossaalselt suurde saali, - kunagisse elektrijaama turbiinisaali, millest on saanud kunstisaal. Saali valgustab suur kuldne päike, mahe valgus täidab kogu ruumi. Selline keskkond loob võimaluse lõdvestamiseks. Kunstihuvilised, olles sattunud kunsti sisse sõna otseses mõttes, istusid maha, heitsid pikali, et nautida kunsti.
Ma käisin Tate-galeriis õhtul hilja, kella üheksa paiku ja inimestest ei olnud puudu. Ka minu teadvus uuendas tarkvara, et vastu võtta uusi teadmisi endast kui persoonist. Enda muutmise läbi hakkab inimene maailma uut moodi nägema, mis võimaldab paremat käitumist, olla parem inimene, kui sa oled seni olnud.
Eliasoni tutvustaval materjalil on kirjas kaks kummalist lauset. 47 protsenti inimestest usub, et ilma mõiste meie ühiskonnas baseerub kultuurile. Leitakse, et pole olemas head või halba ilma, vaid on arusaam maailmast. 53 protsenti usub, et ilm on looduslik nähtus. Ma ei tea, kust need protsendid tulevad, aga 47 protsenti viitab sellele, et suur hulk inimesi arvab, et ilma mõtestamine on enda teha; ülejäänud aga leiavad, et ilm on loodus-, mitte sotsiaalne nähtus.
Veel üks tähelepanek: Tate´i kaasaegse kunstimuuseum on ehitatud tööstusrajooni, teisele poole Thames´i jõge, mis on muutunud kultuurseks tänu muuseumile. Ei tea, kas meie uus kunstimuuseum modifitseerib ka teda ümbritsevat keskkonda, tehes seda vaimsemaks?
Väljatõste: Reisimise põhjused ei ole niivõrd mingite väliste muljete saamises kui sisemuse ülevaatamises ehk enda avardamises.
