Kunstnik Erki Kasemets tegeleb sel näitusel mastaapsete teemadega. Igasugused globaalsed mõtted aga on õhus. Isegi kui kellelgi ei ole midagi erilist öelda.
Galerii seintel laiuvad suured maailmakaardid. Maailma on Kasemetsa töödel vallutanud Vana Toomas ja defectus cariosus. Esemestatud võimu ja usundiloolised atribuudid võistlevad üksteisega ja trumpavad isekeskis teineteist üle. Lisaks sellele on nad internatsionaalsed ja nii võib näitusele julgesti viia ka oma väljamaiseid tuttavaid. Kasemetsa loodud õhkkond on mänguline. Saate tükkhaaval kokku panna maailma kaarte, kaardistada oma maailma. Võite ka võtta sihikule oma meelismaailmajaod või -kaubamärgid. Mina, näiteks, sain täpsusmängus teada, kus asub South Sandwitch Island ehk lõunavõileiva saar.
Üks teravmeelsemaid töid väljapanekul on religioonide võidujooks, mille rada saadavad kirjad sõnumitega sellest, et “kiirem peab ette jõudma” ja samas, et “võidujooks peab lõppema”. Well, aga see kõik mõjub ärritavalt enam kui midagi muud. Ja internatsionaalsusele viitavad usundiloolises plaanis ainult ingliskeelsed teated.
Kas see näitus räägib globaliseerumisest? Vaevalt küll. Aga Kasemets ei näi väitvat ka, et globaliseerumisest ei tasuks rääkida. Võibolla arukamad ainult sellest enam ei räägi. Sellegi poolest ilmub globaliseerumine sotsiaalsesse vestlusse ilma järel raudselt esimeste hulgas. Ja kuigi kõik tunnevad sellest rääkides ainult piinlikkust, tehakse seda ometi. Kasemetsa lokaalsed kaardistused juhivad sellele tähelepanu. Kohalikul tasandil, sest kunstniku avatud kõnepult ootab kõiki aktiviste sõna võtma ja kirju jätma. Kunstnik ei maini, kuidas ta neid kasutab, aga kirjutada võite ikkagi...