Araabia maades õigustatakse inimõiguste rikkumist sageli kultuuri ja religiooni eripäraga. Religiooni taha varjudes piiratakse meil peamiselt naiste õigusi ning usu- ja sõnavabadust. Aga paljud meie intellektuaalid tõlgendavad tegelikult islamit nüüdisaegselt, kuigi avalikkuses domineerib poliitiline islam ning režiimid kasutavad religioosset retoorikat oma populaar­suse suurendamiseks.

Kuidas on demokraatiaga lood ­Egiptuses?

Demokraatia on egiptlaste arvates ikka veel midagi elitaarset. Paraku pole ilmalikel liberaalsetel jõududel sellist ühiskondlikku enamust nagu islamistlikel gruppidel. Viimastel aastatel on aga tekkinud uued protestiliikumised, noortele avaldavad mõju ka internet ja satelliidikanalid.

Ehkki suurimad meediakontsernid on valitsuse kontrolli all, on ilmne, et pead tõstev vaba ajakirjandus teeb valitsusele peavalu. Meie seadustes on palju sõnavabadust karistavaid paragrahve, mis võimaldavad ajakirjanike üle “solvavate” publikatsioonide tõttu kohut mõista.
Kui teistest Araabia maadest rääkida, siis on vaba ajakirjandusega kõikjal probleeme.
 
Ajakirjanikud töötavad konfliktsetes piirkondades, nagu Sudaan, Palestiina ja Iraak, või autoritaarsete režiimidega riikides, nagu Tuneesia, Süüria ja Liibüa. Liibanon on erand, kuid ka seal mõjutatakse meedia objektiivsust.

Peab ütlema, et Egiptusel on Araabia maade seas vanimad meediatraditsioonid ja ajalehti on siin trükitud 1880. aastatest. Nasseri režiimi ajal, 1950.–1960. aastatel, kontrollis riik igasugust meediat, kasutades seda poliitiliseks propagandaks. 1990. aastate alguses hakkas erameedia siiski läbi murdma, praegu võib täheldada uut lainet, kus kritiseeritakse pretsedenditult teravalt Egiptuse poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset arengut.

Mainisite president Gamal Abdel Nasseri. Milline on tema poliitiline pärand?

Nasseri režiim purustas Egiptuses 20. sajandi esimesel poolel idanema hakanud poliitilise ja kodanikuühiskonna potentsiaali. Inimõiguslase ja demokraadina on mulle see ajajärk Egiptuse ajaloos vastuvõetamatu. Enne Nasseri olid Egiptuses mingidki demokraatia ja sõnavabaduse märgid, aga Nasseri režiim kehtestas näiteks tsensuuri absoluutselt kõigile artiklitele, mida egiptuse ajakirjanikud püüdsid riigi kohta välismeedias avaldada. Me maksame tema tõekspidamiste eest ve el tänagi ning mitte ainult demokraatia mõistes, vaid ka ekstremistide kujul, kes “lahendavad” nüüd Araabia ja Iisraeli konflikti.

Millist lahendust näete Palestiina ja ­Iisraeli konfliktile?
Sel konfliktil on väga keeruline ajalooline taust ning ma keeldun selles küsimuses igasugusest usulisest tõlgendamisest. Mulle teeb muret, et mõlemal poolel kasutatakse religiooni sageli selleks, et saavutada poliitilisi eesmärke.

Konfliktile õiglase lahenduse leidmine eeldab, et Iisrael taanduks 1967. aastal kehtinud piirideni, lõpetataks Gaza sektori majanduslik ja sotsiaalne lämmatamine ning Palestiina saaks ensemääramisõiguse. Rahvusvaheline üldsus peab vastavalt rahvusvahelisele humanitaarõigusele tagama kodanikele kaitse, peatama ebaseaduslikud hukkamised ning lõpetama mõlema poole kodanike tapmise ja terroriseerimise. See konflikt õõnestab regiooni demokratiseerumist ning mõned autokraatlikud valitsused kasutavadki seda ära. Araablased ja juudid peaksid mõistma, et neil ei jää muud üle kui koos elada.

Tegelete ka Darfuri konfliktiga. Millist lahendust te sellele näete?

Esmajoones tuleks lõpetada Darfuri kriisi ignoreerimine. Alates 2003. aastast on Darfuri piirkonnas surnud sõjategevuse, haiguste ja alatoitumise tõttu 300 000 – 400 000 inimest. Üle kahe miljoni on riigist lahkunud või lahkumas, rohkem kui kolm ja pool miljonit sõltub humanitaarabist. Aga suurema osa egiptlaste jaoks ei eksisteeri meie enda naaberriigis toimuvat Darfuri veresauna, sest meedia ja valitsus on sellest vaikinud.

2006. aastal sõlmiti Khartoumi valitsuse ja sealse mõjukaima partisanisalga vahel rahuleping, kuid see pole Darfuri rahu toonud. Asjad lähevad hoopis hullemaks, aga Araabia valitsused pööravad tähelepanu vaid Palestiina ja Iraagi konfliktile. Nad paluvad rahvusvahelist kaitset Palestiina kodanikele, kuid eitavad sudaanlaste õigusi, kuigi rohkem inimesi on hukkunud Darfuris kui Palestiinas. Araabia maailma poliitiline ja intellektuaalne eliit mitte ainult ei ignoreeri, vaid lausa eitab selle Sudaani provintsi olukorda.

Põhjus on selles, et Araabia valitsused toetavad alati üksteist. Muslimitel lastakse teisi muslimeid tappa. Sudaanis võitlevad Araabia keskvalitsus ja opositsioon, aga Palestiinas on kon­flikt Lääne ja islamimaailma vahel.

Egiptuses on üsna suur kristlik kogukond. Kas neid ka diskrimineeritakse?
Kristlasi on Egiptuses kümme protsenti. Kuigi muslimid ja kristlased on kaua harmooniliselt koos elanud, on hiljuti esinenud vägivaldseid kokkupõrkeid, millega valitsus tegeleb pigem kui julgeolekuküsimusega.

Riik tegeleb väga loiult koptide (umbes 7 miljonit Egiptuse kristlast, mis on ühtlasi suurim kristlaste kogukond Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas – toim.) probleemidega. Näiteks on neil õigus ehitada või taastada oma kirikuid ainult valitsuse eriloaga, vastavalt igivanale määrusele, mis ulatub Osmanite ajajärku. Täiesti mõttetu!

Koptide ajajärk on Egiptuse ajaloost teadlikult välja jäetud. Koolis sunnitakse neid pähe õppima arvukaid Koraani värsse ja prohvetite ütlusi, mis ei keskendu just kõigis religioonides levinud väärtustele. Ka meedia on orienteeritud muslimitele, nii riiklikus televisioonis kui ka satelliitide vahendusel vohavad ilslami usukanalid.

Millega tegeleb Kairo Inimõiguste ­Uuringute Instituut?

See on sõltumatu piirkondlik valitsusväline organisatsioon, mis rajati 1994. aastal. Meie eesmärgiks on tekitada inimõiguste ja demokraatia suhtes m&am p;ot ilde;istmist ja lugupidamist ning levitada Araabia regioonis inimõiguste kultuuri. Insti­tuut edendab ka inimõiguste alast haridust, eriti noorte hulgas. Selleks analüüsime raskusi, millesse takerduvad rahvusvahelised inimõiguste programmid, ja püüame leida kompromisse araabia kultuurinormide ja rahvusvaheliste inimõiguste vahel.

Millised on praegu Euroopa kultuuri mõjud Egiptusele?
Kompromiss Euroopa ja islami kultuuri vahel on üks meie põhieesmärke. Inimesed armastavad Euroopa filme ja muusikat. Eriti tugevad on prantsuse kultuuri mõjud, näiteks on ­paljud egiptuse režissöörid prantsuse kino mõju all. Euroopa mõjud olid väga tugevad 20. sajandi alul. Meie intellektuaalid reisisid palju Euroopas ringi ja tõid endaga kodumaale kaasa ­uusi tuuli. 60. ja 70. aastatel toimus tagasiminek, mil Egiptus muutus üha islamistlikumaks, näiteks tänavapildis suurenes naiste hulk, kes varjavad end näokattega. See toimus osalt ­majanduslikel põhjustel, Nasseri ajal suurenes vaesus, mistõttu inimesed pöördusid usu poole, aga ka poliiti­listel põhjustel, sest tollal oli Läänega palju konflikte.
 
Inimõigused PÖFFil luubi all
7. detsembril kl 13. – 17. on KUMUs Avatud Eesti Fondi ja PÖFFi organiseeritud inimõiguste seminar “Igapäevane põrgu”. “200 miljonit lapstöölist, 27 miljonit orja, 12 miljonit põgenikku – meie vaikival nõusolekul, meie ostukorvis, meie kütusepaagis.” Nii võtavad seminari korraldajad Avatud Eesti Fond ja PÖFF kokku olukorra maailmas, mis kubiseb üliteravatest inimõiguste rikkumistest, mis küll uudismeedias kuumad, kuid millest täpsemalt teatakse Eestis väga vähe: olukord Birmas, genotsiid Sudaani provintsis Darfuris ning inimõiguste seis olümpiamängudeks valmistuvas Hiinas. Esinevad filmirežissöör Shawkat Amin Korki, Moataz el Fegiery (fotol, Kairo Inimõiguste Instituut), Myo Thein ja Mark Farmaner (Ühendkuningriikide Birma Kampaania) ja Leelo Maarja Umbsaar (Mandri-Hiina Uuringute Instituudi doktorand). Räägitakse sellest, miks maailm pealt vaatab. Seminar on avatud kõigile, registreeruda saab Avatud Eesti Fondi koduleheküljel http://www.oef.org.ee/register .
PÖFFil linastuvad 30. novembrist 9. detsembrini samanimelises filmiprogrammis “Igapäevane põrgu” mängu- ja dokumentaalfilmid sellest, kuidas igapäevases põrgus elatakse. Näeme inimloomuse hämmastavat ükskõiksust ja julmust ning väga raskeid moraalseid valikuid, kuid ka väikest lootusekiirt. (vt ka www.poff.ee)
“Inimõiguste puudumine võib tunduda kaugete arengumaade õnnetusena. Aga Tšetšeenia sõjakoleduste ja Maroko vanglate kõrval on illegaalsete immigrantide orjatöö Euroopas, Palestiina külasid lõhestav Iisraeli turvatara või Iraagi vangide piinamine ameeriklaste ja brittide poolt kainestavaks tõenduseks, et inimõigused on probleem ka arenenud Lääne ühiskondade jaoks,” on programmi koostajad Tõnis Leht ja Lauri Lippmaa veendunud.