Agitpropaganda stiilis: Uku Uusberg, Kristel Leesmend ja Indrek Ojari multimeediumis 2007. OLIVER KULPSOO
Väidetavalt Eesti esimene multimeedium, mis 27 aastat tagasi mõjus kui avangardi-ilmutus, oli nüüdki huvitav. Luule esitamine teatraliseeritud vormis on ikka atraktiivsem kui lihtsalt tuim kõnepuldist mahalugemine. Tänastele kahekümne seitsme aastastele ja noorematele tähendas taastatud “Multiplitseeritud inimene” aga õpetlikku kohtumist ajaloolise esteetikaga.
Kuid see
, mis veerand sajandi eest tähendas moodsust, ebakonventsionaalsust ja visuaalset mässu, on rekonstruktsioonina ikkagi kraadi võrra lahjem, eriti totaalselt muutunud kultuurilis-poliitilist konteksti arvestades. Nii nagu tänaseks on Leo Lapinist saanud professor Leonhard Lapin (mõelgem siinkohal nende nimekujude erinevale semiootilisele tähendusväljale). Ka koht oli teine – noorsooteatri väikest saali asendas Von Krahli Teatri saal, kuigi institutsionaalselt on mõlemad saalid omas ajas rohkem-vähem alternatiivsete mänguplatside sünonüümid.

Lapini “Multiplitseeritud inimese” taastamise pretsedent ei olnud aga esimene: oma legendaarse performance’i 20. aastapäeva tähistas koduaias taaslavastamisega paari kuu eest juba Siim-Tanel Annus, ehkki Annuse remake oli kontseptuaalselt rohkem variatsioon originaali teemal ja kogu sündmus iseloomult pigem glamuurselt seltskondlik koosviibimine.

Mõned värsked, tänapäevased lavaelemendid (EÜ lipp) lisasid Lapini algetenduse kujundusega uuslavastusele aga kaasaegsema mõõtme, mis haakus kenasti Barbaruse luule internatsionaalse paatosega. Et eufoorias Lapin etenduse lõpul ka enda artikliraamatuga publikule rõõmsalt lehvitas, tuleb muidugi kanda egotsentrilise kunstnikuloomuse arvele – aga see oli ­lihtsalt lõbus episood. Muide, ses raamatus avaldatud Lapini põhjalikku loengut “Eesti avangardi allikad”, mis analüüsib Barbaruse konstruktivistlikku luulet 1920.–30. aastate masinaesteetika taustal, soovitan etenduse lisamaterjalina igale huvilisele.

Aga kui Barbaruse luule kajas ja võeti 1980. aastal vastu eelkõige avangardiklassika manifestatsioonina, siis 2007. aastal väljendab ta uuesti luuletaja algset kriitilist suhtumist kodanliku EW ühiskonda, illustreerides ka Lapini hoiakuid EVs toimuvate sotsiaalsete protsesside suhtes.

Mis jäi multimeediumis kindlasti puudu, oli näitlejate lavalise liikumise täpsus. 1980. aasta etendusest on meeles punktuaalne “kandiline” liikumisjoonis, raudne raiuv rütm, näitlejate füüsiline vorm. Praegune näitlejate ansambel moodustas küll ühtse terviku, keegi ei varjutanud kolleege, kuid samas puudus ka sellise karismaga staar nagu 1980. aasta etenduses Sulev Luik, kelle iga repliik ja näoilme justkui hüpnotiseeris vaatajat.

Harry Liivrand

Uuesti multiplitseeritud

Laserkujundid seinal, virvendavad televiisorid laval ning Maret Mursa, Eero Spriit ja Sulev Luik sooritamas Noorsooteatri Laia tänava saalis äraseletatud ilmel mingit rituaali: 1980. aastal Leonhard Lapini lavale seatud Johannes Vares-Barbaruse aineline etendus “Multiplitseeritud inimene” oli löövalt moodne. Avangard, sündinud olude kiuste ja just seepärast nii võimas. Kõik olid kohal, ja tollal tähendas kunst midagi muud kui praegu, turumajanduse tingimustes.

Tollastes oludes
uudne vorm, mitmeid tehnikaid koondav multimeedium, oli pingeline, range, plahvatav, tabas urbanistlikku rütmi. See oli kunstiteos, ent samas poliitiline seisukohavõtt: kuna tükk tuli lavale kõige sumbunumal stagnaajal, elektriseeris seda poliitiline kontekst.

Kuna maailm asus 1980. aastal eestlase jaoks raudse eesriide taga, andis Barbaruse luuleridade lavalt maha hõikumine (“Hallo, Euroopa, hallo!”) neile mingi muu tähenduse ning mõjus süsteemiõõnestavalt ja üldsegi mitte 1930ndate EV vaimse horisondi madalust kritiseerivalt.

Ehkki Vares-Barbarus oli nõukogudemeelne luuletaja ja riigitegelane, tähendas kon­struktivistliku luule lavaletoomine ka flirti ametlikes ringkondades mitte just soosingus oleva formalismiga. See lisas etendusele veelgi tõelise sündmuse tähendusrikkust.

Kokkuvõttes on mälestus “Multiplitseeritud inimesest” nii elav, nagu oleks seda eile vaadanud.

2007. aasta rekonstruktsioon Von Krahli laval sobis hästi Lapini juubeliürituste kavaga, millega kunstnik ise tsementeerib oma loojakuvandit Eesti kunstiajaloos. Tung etendusele, mida esitati seekord “NU Performance’i” festivali raames, oli märkimisväärne: kõik olid jällegi kohal!

Etendus ise oli meeleolult hoopis teine (mängisid Indrek Ojari, Uku Uusberg, Kristel Leesmend), kuidagi distsipliinitu ja lõtv. Üks kuri mõte ütleb, et ajalugu armastab korduda farsina. Ei saaks etenduse “Multiplitseeritud inimene” 2007 kohta just nii halvasti öelda, aga küllap mängib oma osa tõesti kontekst ja küsimus: mida tähendas avangard N Liidu tingimustes ja mida tähendab sellele ­tagasivaatamine praegu.

Anders Härmi ja Priit Raua korraldatud festivali raames mõjus Lapini taastulek teatrilaval kui enesestmõistetav killuke moodsa vaatemängukultuuri piireületavas ajaloos.

Barbi Pilvre