VÕIMUIDEOLOOGILINE VAIDLUS TOOMPEAL 1917. AASTA OKTOOBRIS: Heino Mandri (Jaan Poska) ja Jüri Krjukov (Viktor Kingissepp). “Kaks päeva Viktor Kingissepa elust” näitab mängufilmis esimest korda nii Poskat kui Kingisseppa. kaader filmist
Robin Hood polnud kindlasti revolutsionäär. Ka Jüri Rumm mitte. Nad olid õilsad röövlid, kes ei üritanud kukutada institutsioone.


Revolutsioonideks tuleks pidada suurt murrangut, mis asendab vanad sotsiaalsed suhted ja institutsioonid ning seab sisse uued võimu- ja autoriteedisuhted.


Revolutsioonid on erinevad: edumeelsed, tagurlikud, vägivaldsed, stiihilised, ühiskondlike sisevastuolude tõttu toimuvad, elukutseliste revolutsionääride alustatud.

  1. “Valgus Koordis”, 1951

    Stsenaristid Hans Leberecht, Juri German. Režissöör Herbert Rappaport. Üdini propagandistlik eht-stalinlik film põllumajanduse ringipööramisest ja kolhooside kehtestamisest sõjajärgses Eestis, millel tegelikkusega polnud midagi ühist. See on punaplakat selle ilmekaimas vormis. Ida poolt imporditud meie jaoks revolutsiooniline kolhoosikord toob õnne nii teenijatüdrukule, kehvikule kui keskmikule! Keskmiku veenab ekskursioon Venemaa näidiskolhoosi. Uue korra vastu on vaid kulakud ja metsavennad.

    Film algab demobiliseeritud nõukogudearmeelaste Eestisse saabumisega. Punaarmee mundris laulab tulevane kolhoosi esimees Runge (Georg Ots) künkal kase kõrval: “Pärast pikki lahus oldud aastaid oma kodunurmesid ma näen...” [vaata Youtube’is: “Valgus Koordis (1951) – Kure talus”]

  2. “Eelkäija”, 1967

    Stsenarist ja režissöör Vladimir Karassev-Orgusaar, siis Vladimir Karasjov. Mustvalge dokumentaalfilm eesti revolutsionäärist, vene tšekistist ja kommunistlikust terroristist. Fotodele ja muusikale rajatud filmis puudub saatev tekst. See võimaldas autoril jätta välja ütlemata tollal säherduse filmi juures kohustuslik punapropagandistlik kommentaar ning anda võimalusi avaramaks mõtiskluseks (mida toetab ka Veljo Tormise muusika). Nn vanad punarevolutsionäärid, keda võimud kutsusid tulemust hindama, läksid omavahel tülli: igaühel oli oma legend Kingissepast. Karasjov haaras kinni alibist: “Näete, Kingissepp on nii rikas isiksus, igaühel on oma Kingissepp. Miks mul ei võiks olla oma Kingissepp?!” Ja kuna vanad fotod muusika saatel võimaldasid välja lugeda erinevaid asju, jõudiski film ekraanile.

  3. “Pööripäev”, 1968

    Stsenarist ja režissöör Vladimir Karasjov. Montaažfilm 21. juunist 1940, päevast, mil kommunistid (Eestimaa komparteis oli tollal neid alla 40) N Liidu valitsuse/poliitbüroo juhtimisel Nõukogude vägede abil kukutasid Eesti Vabariigi. Film algab Nõukogude vägede sissesõitmisega üle idapiiri ja jälgib selle päeva sündmusi kronoloogiliselt. Valitsuskorra vägivaldne muutumine seatakse rahvusvahelisele foonile: näeme kaadreid Prantsusmaa kapituleerumisest Compiègne’is 22. juunil 1940. Ka on sees fotod, kus on näha vene soomusautosid. Autoripoolset kommentaari ei ole, ei saanudki tollal olla, sest see olnuks valelik lauspropaganda. Kuid ajaloolised kaadrid, nende järjestamine ja muusika (jälle Veljo Tormis) annavad sellest traagilisest päevast kaine kroonikalise pildi.

  4. 4. “Lindpriid”, 1971

    Stsenarist ja režissöör Vladimir Karasjov. Eessaare Aadu (Jaan Anvelt) lõpetamata romaani “Linnupriid” ainetel. Film oli keelatud kuni aastani 1989. Kahekümnendate aastate algul sügaval põranda all konspiratsioonitingimustes elavate punaste revolutsionääride elu esitav neljaseerialine maniagran­diosalik telefilm (peaosalist mängib Mikk Mikiver) on lavastaja jaoks k&o tilde;igi võ ;imalike kinematograafiliste väljendusvahendite k atselapp, film oli tema debüüt mängufilmis, ja see hoiab huvi üleval. Kui see ei oleks film Eestist, vaid, ütleme, põrandaalustest revolutsionääridest Lõuna-Ameerikas, siis oleks see ju huvitav eksperimentaalfilm. Eesti Vabariigis siiski revolutsionääre vangivalvurid ei vägistanud. (Filmi saab kodulaenutada Elioni digi-tvst.)

  5. “Surma hinda küsi ­surnutelt”, 1977

    Režissöör Kaljo Kiisk. Stsenarist Mati Unt. Põrandaaluste elu ja meeleolud pärast 1924. aasta 1. detsembri mässu kaotust on nukrad. Tollaste hagiograafiliste filmide jaoks ebatraditsiooniline ainestik – kommunistid taanduvad ja ei ründa – vabastab käed positiivse programmi sõnastamisest. Põhimõtteline revolutsionäär ja lihast ja luust ­inimene, kommunist Anton Sommer (mängib Juozas Kisielius) on piirsituatsioonis: elu ­hinnaks pakutakse lahti öelda aust. Muidugi jääb ta traditsiooniliseks positiivseks kangelaseks ja on nõus surema. Kuid film pole lihtne mustvalge propaganda, päris oskuslikult on seatud küsimus hinnast, mida tuleb maksta ideaalide eest.

  6. “Kaks päeva Viktor Kingissepa elust”, 1980

    Režissöör Tõnis Kask. Stsenarist Aigar Vahemetsa. Üksikasjalik film 1917. aasta enamlaste kahest veretust võimuhaaramise päevast Toompeal. Krjukovi (Kingissepp) näitlejasarm kannab filmi. Mandri (Jaan Poska) loob veenva karakteri. Kuid filmis on koos tõsine ajalooline draama ja stamplik komöödia. (Olemas ETV Plussi arhiivis)

  7. “Jõulud Vigalas”, 1980

    Stsenarist, režissöör ja operaator Mark Soosaar. Uljas ja isegi amatöörlik, kuid väga sugestiivne autorifilm 1905. aasta revolutsiooni legendist Bernard Laipmannist (Evald Aavik), kes öelnud välja kuulsa lause: “Olen vaba eesti mees ja peksta ennast ei lase!” Soosaar käsitleb oma kangelast täiesti ebatraditsiooniliselt: mees kõhkleb, on neurasteeniline ja täis siseheitlusi. Film langes väljatulekul ajaloolaste ja eriti konservatiivse mõtlemisega kultuuritegelaste (Aadu Hint, Elem Treier) ränga kriitika alla. Soo­saart süüdistati ajaloo moonutamises. Punasel ajal oli see ränk patt. (Samuti saadaval www.etvpluss.ee )

  8. “Saja aasta pärast mais”, 1987

    Režissöör Kaljo Kiisk. Stsenarist Mati Unt. Neli viimast päeva Viktor Kingissepa elust (hukati 3. mail 1922) on päris inimlikult ja melodramaatiliselt edasi antud. Teatavasti ei põgenenud Kingissepp (mängib Jüri Krjukov) oma põrandaalusest korterist, kuigi pidanuks seda tegema. See on andnud alust paljudeks mõttelisteks spekulatsioonideks. Usaldusele ja reetmisele keskenduv film oli revolutsionääri kuju käsitlemisel eesti filmis seni kõige vabam, kuigi tundub, et Kiisk ei julenud veel teha paljusid asju.

  9. “Draakoni aasta”, 1988

    Režissöör ja stsenarist Andres Sööt. Kujundirohke dokumentaalreportaaž laulva revolutsiooni aastast, 1988. Autor on kinni püüdnud kaadreid loominguliste liitude ühispleenumist ja sõltumatust noortefoorumist, Vaino Väljase tulekust, Rock-Summerist, Eestimaa laulust Tallinna lauluväljakul, Eestimaa Rahvarinde kongressist, Eesti NSV suveräänseks deklareerimisest.

  10. “Hobuse aasta”, 1991

    Režissöör ja stsenarist Andres Sööt. 1989.–1990. aasta kroonika jätkab ­eelmist filmi. Ka siin on revolutsionäärideks kogu e esti rahvas. Tegevustik: Eesti Kongress, Eesti NSV Ülemnõukogu, Eesti Vabariigi nime taaskehtest amine, Lenini kuju mahavõtmine Tartus, Tallinna saabub Boriss Jeltsin, impeeriumimeelsed ründavad Toompead. Jõulupühi tähistatakse avalikult, kuid kaubaletid on tühjad ja hinnad kõrged.
*

Kümnest ilmekamast filmist on neli saanud ainest Viktor Kingissepast ja kolm on lavastanud Vladimir Karassev-Orgusaar.


Filme on muidugi veel. Igaüks teab kindlasti mõnda, mida siin nimekirjas ei ole. Kas või lühifilme.


Kuid eespool toodud on minu meelest ilmekaimad, kunstilisimad või teravaimalt märgilisemad.