Veri, valu, higi, pisarad, aated, progress!

Teis tärkas huvi, kas pole?

Revolutsioon müüb. Mäletate toda osta.ee reklaami endise teenindusmaja fassaadil, mida ehtis Che Guevara igavese revolutsionääri ikoon? Samasugusele retoorikale toetub sakslane Alec Empire, kes sai hoo sisse Atari Teenage Rioti liikmena kunagi 90ndate keskel. Eriti aga õigustus ATR 1999 aasta Berliini rahutuste ajal, mil veoauto platvormil mööda tänavaid kärutati ja ekstra kiire hard core techno saatel revolutsioonilisi sloganeid röögiti. Hüüdlauseteks Destroy 2000 Years of culture, Deutchland Has Gotta Die, Revolution Action! jne.

Meenub ka Esto TV provokatsioon kõikvõimalike poliitiliste ja „oluliste teemade“ abil. See on mäss, mis on määratud sumbuma. See on mäss iseenese vastu, see on mässu mängimine. Mängimine rahva pingul hingekeeltel. Ja see kannel mängib kaunist viisi, mis lubab helget tulevikku ja räägib aina, et „midagi on siiski võimalik muuta“ ja „elu ei pea mitte nii raske olema“. Annan au Esto TV meestele ja naistele, sest nemad on nutikad ja eneseiroonilised. Lollust laita pole iial patt, kas teate…

Empire aga rõhub siirusele. Mässaja eesmärk lahustub tegevuses ning tulemuseks on veel rohkem kaost, rohkem ebakindlust, rohkem body snatcherite paranoiat ja anastamise hirmu. Big Businessi ja maailmapoliitika karavan liigub ikka edasi.

Meenutagem, et pungi taustaga Empire alustas Atari Teenage Riotis, rõhuga sõnal teenage, mis = ebaküps, ennatlik tegutseja. Sellise tausta hoiab mees kilbina (maskina) ees, sest see müüb. Müüb hästi.

Hetkel, mil Empire’ pihta õlleklaas lendas ja mees end dramaatiliselt veristas – jah, otse lava peal, fännide rõõmuks – sai mässuillusioon taas täiuslikuks. Terve mõistus küll registreeris Empire’ hiiglasliku mikserpuldi potjomkinluse ja fonogrammi ilustava nupukeeraja butafooria, kuid kontseptuaalset vanamutiehmatamist viljeleva Mattini visatud õlletops polnud muud, kui õlu „mässaja“ veskile. Helsinkis ei esinenud mitte jõhkard-aatemees, vaid 30 piiri ületanud härrasmees, kellele meeldib riietuda kallitesse tekstiilidesse ja süüa tervislikku toitu. See mees ei räägi enam otsesõnu. Ta on liialt palju head elu näinud, et radikaalse sotsina endiselt usutavana mõjuda.

Kaos tekkis selles maailma kõige viimases kohas, kus revolutsioon veel usutavana mõjub – laval, teleteatris, teismelise südames – fiktsioonina.

Ärge Empire’ plaate küll ostke, muidu tuleb revolutsioon ja sööb teid ära.