Revolutsioon sööb oma isad
Eesti vaimuelu alustalade kokkutulemine, mis läks ajalukku Loomeliitude pleenumina, oli Eesti ja vähemalt Baltimaade vabaduse tee üks pöördepunkte. Tänaseks on need kaks päeva - 1.-2. aprill 1988 - ununenud. Aeg-ajalt kostnud nostalgilised hääled, et haritlaskond - "vaimuparlament" - peaks jälle kokku tulema, jäävad hetkemeeleoluks. See on tõsine märk poliitilise eliidi kriisist. 1988. aasta kevadel tollases Ülemnõukogu saalis end kehtestanud vaimueliit kasvas Eesti tõeliseks parlamendiks (selle sõna autentses mõttes). Ja kuigi Vaino-Sauli suunas lajatanuil tuli veel Toompealt lahkuda, olid ENSV kodakondsuse, liidulepingu, IME jne nõudjad toime pannud vaimse riigipöörde. Nii tundus see tollal, kui rahva vaimustusel ei olnud piire.
Vaid kümme aastat hiljem, kui taas iseseisvas Eesti olid korüfeed "oma liistude juurde" naasnud, meenutatakse pleenumit vaid moka otsast. Pleenum olla kavandatud n-ö perestroikalise, EKP KK orkestreeritud pettusena, see vaid kukkus välja teisiti (Kaarel Tarand, Luup 1998). Leitakse, et EKP juhtrolli varjatakse (Toivo Kallas, Kultuur ja Elu 2003). Mati Hint täheldab, et kõigest 15 aasta möödudes meenutas sündmust vaid üks ajaleht. "Kahest päevast, mis vapustasid Eestit" kõneleb Kivisildnik üksnes mõnitavas toonis peakirja all "Loominguliste liitude pleenum ehk Monstrumi sünd" (Õpetajate Leht, 16. mai 2003). Tänase seisuga ei maksa kultuurieliidi sõna palju, see on isegi vastumeelne (Pronksmehe saaga, Vabadus-samba läbi surumise lugu jt), või tabab teadlaste raporteid, kohe kui nad leiavad, et Eesti inimareng on tagasikäigu saanud, kraadetsev sõim. TV3s mõnitasid autoreid Gräzin, Tarand jt.
Revolutsiooni "pärm" või rahvusreeturid?
Kuid Loomeliitude pleenumi riiklikul "unustamisel" (ei ole kuulnud, et neid Toompeal vastu võetaks!) ja avalikkuses mõnitamisel on avaramaidki taustu. Jah, Eesti "ärkamine" ei vasta sellele "peajoonelisele" arusaamale, kuidas Eesti vabanemine pidanuks õigesti toimuna. (Sarnased on ka 20. augusti 1991 eiramise ja Rahvarinde Eesti ajaloost tõrjumise põhjused.) Taasvabanemise "õige" skeem olnuks tüüpiliselt leninlik, mille kohaselt alandatud ja rõhutud, kel pole "midagi kaotada peale ahelate", oleks saatnud valitsenud klassi ajaloo prügikasti koos nende "õuelaulikutega", s.t sotsialistliku intelligentsiga - kõigi nende "teeneliste" ja "rahvakunstnikega", kes polnud ju muud kui lihtsalt kollaborandid!
Balti rahvaste ärkamist, nagu see 1987-1988 sündis - ei oodanud keegi. "Intelligent" oli nõukogude riigis sõimusõna. Parteibürokraatia ja sõjalis-majanduslik kompleks kartsid kultuuri-loojaid. Mida totramaks süsteem läks, seda raskem oli parteil, isegi kui ta tahtis, leida aparaati (kinni maksta) mõtlevaid inimesi. Samas kasvas Läänes just 60.-70. aastatel uurimuste hulk, mis sisuliselt kordasid Marcuse kuulsat teesi, et haritlaskond on revolutsioonilisi muutusi kääritav "pärm". Tollasest Ida-Saksast pärineva Rudolf Bahro ja tema kaasvõitlejate kirjatööd esitasid üsna täpseid arutlusi sellest, kuidas stagneeruv süsteem, mis januneb uusi ideid ja haritlaskonna autoriteeti, on sunnitud neid hakkama n-ö pikema rihma otsas pidama. Võimuritel on valida - kas langeda kaosemajanduse ja totalirarismi uuskombinatsiooni või auru välja lasta.
Kruvide kinni keeramin e tähendas roiskuvas majanduses ka bürokraatiale kehvalt makstud vangivalvuri rolli sattumist. Lääne tarbimiühiskonna lummuses elavat aparatšikute nooremat põlvkonda see enam ei vaimustanud (stalinistid on "idee" nimel valmis igavesti Žiguli õlut jooma). Valitakse auru välja laskmise ehk nn glanosti tee. Kultuurielust, kuivõrd see on säilitanud püsiväärtused, saab demokraatia kolle. Bahro osutab, kuidas demokraatlikke väärtusi ja eluvorme kandnud haritlaskonna seast kasvab aga välja alternatiivne poliitiline eliit, kelle moraalne ja intellektuaalne kapital lubab sel tõrjuda kõrvale stangeerunud bürokraatia.
Oluline koht revolutsiooni edukusel on Bahro jt arvates n-ö kapitalide (oskuste, kogemuste, teadmiste jne) muundamises ja ülekandmises poliitika valdkonda.
Uutmise utoopia ja Balti tee
Perestroikalises NSV Liidus ei tahetud palju muuta. Ametlik ideoloogia jäi samaks. Gorbatšov pidas endiselt ühiskonna "juhtivaks jõuks" töölisklassi ja vajas haritlasi - narodniklikke tõerääkijaid - brežnevistidest bürokraatia osa täissülitamiseks. Venemaal Gorbatšovi plaanid võitsid - küünarnukini veriste käte ja lupjunud ajuga seltskond asendus tõerääkijate paljastuste toel noorema ja haritumaga - ja "mooramaa mehele" jäeti võimalus end natuke avardunud kööginurgas tühjaks rääkida
Bahro mõttekaaslaste nägemus jäi Ida-Euroopas poolikuks. Eliitide revolutsioon teostus põhjalikumalt hoopis Balti riikides ja eelkõige Eestis. Eliitide konflikt oli ja arenes tõeliste subjektide - rahvuste konfliktiks. Eesti haritlaskonna kasvatamine nõukogude nomenklatuuriks - selle identiteedi lämmatamine - ebaõnnestus venestuse tõttu. Neljakümne kiri oli selge märk, et EKP oli lojaalse rahvusliku eliidi kujundamisel kõrbenud. Vastaliste seas oli isegi 1940. aasta "pööramisega" kaasa läinuid (Aira Kaal, Ita Saks).
Selles kontekstis on huvitav meenutada Gustav Naani pakutud "kompromissi" - rahvusluse ja impeeriumi vahel -, mis kostab ka uues näidendis. Soovitus, et Eesti eliit võtaks NSV Liidus baltisakslaste rolli, oleks madaldanud haritlaskonna sovetiseerunud nomenklatuuriks. Tsaaririik oli kõigele vaatamata väärikas Impeerium (Mannerheimgi jäi sellele truuks!). NSV Liit oli lihtsalt suur Gulag, milles ülempolitseinikeks (või timukaiks) hakkamine ei pakkunud normaalsele inimesele mingit rahuldust. Loomeinimeste ja stalinistide teed läksid lahku.
Aga kuidas ka poleks - Eesti oli oma haldusstruktuur - Eesti NSV. Selle riikluse üle vähegi sotsiaalteaduslik arutamine on tänases Eestis surmapatt. (Leedus muuseas mitte!) Muidugi ei küündinud autonoomia isegi Soome suurvürstiriigi staatuseni. Kuid rahvusvaheline sotsiaalteadus ei kahtle juba 20 aastat, et just Eesti NSVs, mis lubas vormuda tänapäevasel, haritud rahvuslikul eliidil, peitub Eesti ja Balti rahvaste eduka taasiseseisvumise võti. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, loominguliste liitude, Tartu Riikliku Ülikooli jne toimetamine säilitas aluseeldused taasiseseisvumiseks. Samas muutsid need võimatuks "rõhutute ja alandatute" - "kommarid ahju" stiilis mässu.
Loomeliitude pleenum tõstis eliidi ressursi, mille raam oli Eesti NSV, esimest korda avalikuks poliitiliseks programmiks. Suuresti oli see brežnevistlikel kümnenditel juurdunud protesti ja haritlaskonna "rindeks" koondamise idee tulemus. Loomeliitude Kultuurinõukogu loomine oli v& auml;gev idee. Selle isadeks olid Kalju Komissarov ja Jaak Allik. Nõukogu 24 liikmest olid 21 EKP liikmed, neist 9 olnud ka partorgid, 4 neist koguni EKP KK liikmed (Allik, Kaljo Kiisk, Jaan Rääts, Enn Põldroos). Võimuvõitlus mürgitas aga suhteid juba siis. Ehkki Kultuurinõukogu toetas näiteks Hirvepargi meeleavaldust, sõitles ERSP seda kui "EKP hääletoru".
Jah, rahvusliku eliidi kõrgharitud rühma "kapital" oli suurem kui mõnel teisel. Leninlik unistus "õigluse võidust" ja võimule tulekust ei täitunud. Aga lõppkokkuvõttes võitis Eesti.
Üleskutse "Kommarid ahju", mida on toetatud ka kõige kõrgemal tasemel, mitte ainult ei moonuta ajaloolist tõde, vaid ohverdab päevapoliitika huvides mõistliku arupidamise kultuuri.
Kultuurinõukogu alustas just sellest.
