04.04.2008, 00:00
Revolutsioon sööb oma isad
Loomeliitude pleenum 1.–2. aprillil 1988 on riiklikult unustatud, loovharitlaste maine on täna madal, väidab oma poleemilises artiklis Rein Ruutsoo.
Eesti vaimuelu alustalade kokkutulemine, mis läks ajalukku Loomeliitude
pleenumina, oli Eesti ja vähemalt Baltimaade vabaduse tee üks
pöördepunkte. Tänaseks on need kaks päeva –
1.–2. aprill 1988 – ununenud. Aeg-ajalt kostnud nostalgilised
hääled, et haritlaskond – “vaimuparlament” –
peaks jälle kokku tulema, jäävad hetkemeeleoluks. See on
tõsine märk poliitilise eliidi kriisist. 1988. aasta kevadel
tollases Ülemnõukogu saalis end kehtestanud vaimueliit kasvas Eesti
tõeliseks parlamendiks (selle sõna autentses mõttes). Ja
kuigi Vaino-Sauli suunas lajatanuil tuli veel Toompealt lahkuda, olid ENSV
kodakondsuse, liidulepingu, IME jne nõudjad toime pannud vaimse
riigipöörde. Nii tundus see tollal, kui rahva vaimustusel ei olnud
piire.
Vaid kümme aastat hiljem, kui taas iseseisvas Eesti olid
korüfeed “oma liistude juurde” naasnud, meenutatakse
pleenumit vaid moka otsast. Pleenum olla kavandatud n-ö
perestroikalise, EKP KK orkestreeritud pettusena, see vaid kukkus
välja teisiti (Kaarel Tarand, Luup 1998). Leitakse, et EKP juhtrolli
varjatakse (Toivo Kallas, Kultuur ja Elu 2003). Mati Hint täheldab,
et kõigest 15 aasta möödudes meenutas sündmust vaid
üks ajaleht. “Kahest päevast, mis vapustasid Eestit”
kõneleb Kivisildnik üksnes mõnitavas toonis peakirja all
“Loominguliste liitude pleenum ehk Monstrumi sünd”
(Õpetajate Leht, 16. mai 2003). Tänase seisuga ei maksa
kultuurieliidi sõna palju, see on isegi vastumeelne (Pronksmehe saaga,
Vabadus-samba läbi surumise lugu jt), või tabab teadlaste
raporteid, kohe kui nad leiavad, et Eesti inimareng on tagasikäigu saanud,
kraadetsev sõim. TV3s mõnitasid autoreid Gräzin, Tarand
jt.
Revolutsiooni “pärm” või
rahvusreeturid?
Kuid Loomeliitude pleenumi riiklikul
“unustamisel” (ei ole kuulnud, et neid Toompeal vastu
võetaks!) ja avalikkuses mõnitamisel on avaramaidki taustu. Jah,
Eesti “ärkamine” ei vasta sellele “peajoonelisele”
arusaamale, kuidas Eesti vabanemine pidanuks õigesti toimuna. (Sarnased
on ka 20. augusti 1991 eiramise ja Rahvarinde Eesti ajaloost tõrjumise
põhjused.) Taasvabanemise “õige” skeem olnuks
tüüpiliselt leninlik, mille kohaselt alandatud ja rõhutud, kel
pole “midagi kaotada peale ahelate”, oleks saatnud valitsenud
klassi ajaloo prügikasti koos nende “õuelaulikutega”,
s.t sotsialistliku intelligentsiga – kõigi nende
“teeneliste” ja “rahvakunstnikega”, kes polnud ju muud
kui lihtsalt kollaborandid!
Balti rahvaste ärkamist, nagu see
1987–1988 sündis – ei oodanud keegi. “Intelligent”
oli nõukogude riigis sõimusõna. Parteibürokraatia ja
sõjalis-majanduslik kompleks kartsid kultuuri-loojaid. Mida totramaks
süsteem läks, seda raskem oli parteil, isegi kui ta tahtis, leida
aparaati (kinni maksta) mõtlevaid inimesi. Samas kasvas Läänes
just 60.–70. aastatel uurimuste hulk, mis sisuliselt kordasid Marcuse
kuulsat teesi, et haritlaskond on revolutsioonilisi muutusi kääritav
“pärm”. Tollasest Ida-Saksast pärineva Rudolf Bahro ja
tema kaasvõitlejate kirjatööd esitasid üsna täpseid
arutlusi sellest, kuidas stagneeruv süsteem, mis januneb uusi ideid ja
haritlaskonna autoriteeti, on sunnitud neid hakkama n-ö pikema rihma
otsas pidama. Võimuritel on valida – kas langeda kaosemajanduse ja
totalirarismi uuskombinatsiooni või auru välja lasta.
Kruvide kinni keeramin
e tähendas roiskuvas majanduses ka bürokraatiale kehvalt makstud
vangivalvuri rolli sattumist. Lääne tarbimiühiskonna lummuses
elavat aparatšikute nooremat põlvkonda see enam ei vaimustanud
(stalinistid on “idee” nimel valmis igavesti Žiguli õlut
jooma). Valitakse auru välja laskmise ehk nn glanosti tee. Kultuurielust,
kuivõrd see on säilitanud püsiväärtused, saab
demokraatia kolle. Bahro osutab, kuidas demokraatlikke väärtusi ja
eluvorme kandnud haritlaskonna seast kasvab aga välja alternatiivne
poliitiline eliit, kelle moraalne ja intellektuaalne kapital lubab sel
tõrjuda kõrvale stangeerunud bürokraatia.
Oluline koht revolutsiooni edukusel on Bahro jt arvates n-ö kapitalide
(oskuste, kogemuste, teadmiste jne) muundamises ja ülekandmises poliitika
valdkonda.
Uutmise utoopia ja Balti tee
Perestroikalises NSV Liidus ei tahetud palju muuta. Ametlik ideoloogia
jäi samaks. Gorbatšov pidas endiselt ühiskonna
“juhtivaks jõuks” töölisklassi ja vajas haritlasi
– narodniklikke tõerääkijaid – brežnevistidest
bürokraatia osa täissülitamiseks. Venemaal Gorbatšovi
plaanid võitsid – küünarnukini veriste käte ja
lupjunud ajuga seltskond asendus tõerääkijate paljastuste toel
noorema ja haritumaga – ja “mooramaa mehele” jäeti
võimalus end natuke avardunud kööginurgas tühjaks
rääkida
Bahro mõttekaaslaste nägemus jäi
Ida-Euroopas poolikuks. Eliitide revolutsioon teostus põhjalikumalt
hoopis Balti riikides ja eelkõige Eestis. Eliitide konflikt oli ja
arenes tõeliste subjektide – rahvuste konfliktiks. Eesti
haritlaskonna kasvatamine nõukogude nomenklatuuriks – selle
identiteedi lämmatamine – ebaõnnestus venestuse tõttu.
Neljakümne kiri oli selge märk, et EKP oli lojaalse rahvusliku eliidi
kujundamisel kõrbenud. Vastaliste seas oli isegi 1940. aasta
“pööramisega” kaasa läinuid (Aira Kaal, Ita
Saks).
Selles kontekstis on huvitav meenutada Gustav Naani pakutud
“kompromissi” – rahvusluse ja impeeriumi vahel –, mis
kostab ka uues näidendis. Soovitus, et Eesti eliit võtaks NSV
Liidus baltisakslaste rolli, oleks madaldanud haritlaskonna sovetiseerunud
nomenklatuuriks. Tsaaririik oli kõigele vaatamata väärikas
Impeerium (Mannerheimgi jäi sellele truuks!). NSV Liit oli lihtsalt suur
Gulag, milles ülempolitseinikeks (või timukaiks) hakkamine ei
pakkunud normaalsele inimesele mingit rahuldust. Loomeinimeste ja stalinistide
teed läksid lahku.
Aga kuidas ka poleks – Eesti oli oma
haldusstruktuur – Eesti NSV. Selle riikluse üle vähegi
sotsiaalteaduslik arutamine on tänases Eestis surmapatt. (Leedus muuseas
mitte!) Muidugi ei küündinud autonoomia isegi Soome
suurvürstiriigi staatuseni. Kuid rahvusvaheline sotsiaalteadus ei
kahtle juba 20 aastat, et just Eesti NSVs, mis lubas vormuda
tänapäevasel, haritud rahvuslikul eliidil, peitub Eesti ja Balti
rahvaste eduka taasiseseisvumise võti. Eesti NSV Teaduste Akadeemia,
loominguliste liitude, Tartu Riikliku Ülikooli jne toimetamine
säilitas aluseeldused taasiseseisvumiseks. Samas muutsid need
võimatuks “rõhutute ja alandatute” –
“kommarid ahju” stiilis mässu.
Loomeliitude
pleenum tõstis eliidi ressursi, mille raam oli Eesti NSV, esimest korda
avalikuks poliitiliseks programmiks. Suuresti oli see brežnevistlikel
kümnenditel juurdunud protesti ja haritlaskonna “rindeks”
koondamise idee tulemus. Loomeliitude Kultuurinõukogu loomine oli v&
auml;gev idee. Selle isadeks olid Kalju Komissarov ja Jaak Allik.
Nõukogu 24 liikmest olid 21 EKP liikmed, neist 9 olnud ka partorgid, 4
neist koguni EKP KK liikmed (Allik, Kaljo Kiisk, Jaan Rääts, Enn
Põldroos). Võimuvõitlus mürgitas aga suhteid juba
siis. Ehkki Kultuurinõukogu toetas näiteks Hirvepargi
meeleavaldust, sõitles ERSP seda kui “EKP
hääletoru”.
Jah, rahvusliku eliidi
kõrgharitud rühma “kapital” oli suurem kui mõnel
teisel. Leninlik unistus “õigluse võidust” ja
võimule tulekust ei täitunud. Aga lõppkokkuvõttes
võitis Eesti.
Üleskutse “Kommarid ahju”,
mida on toetatud ka kõige kõrgemal tasemel, mitte ainult ei
moonuta ajaloolist tõde, vaid ohverdab päevapoliitika huvides
mõistliku arupidamise kultuuri.
Kultuurinõukogu
alustas just sellest.
Eesti loominguliste liitude juhatuste ühispleenum
Pleenum kutsuti kokku, et edendada Eestis üldist demokratiseerumisprotsessi ja avaldada survet vanameelsele parteijuhtkonnale eesotsas Karl Vainoga. “Rohkem tõelist demokraatiat, enam tõelist sotsialismi,” nõudis Mikk Mikiver oma avakõnes. Lisaks loomeliitude juhtidele ja liikmetele võtsid sõna nn eksperdid – Endel Lippmaa, Marju Lauristin, Klara Hallik, Arno Köörna jt, kes kirjeldasid ühiskondlikku situatsiooni.
Teravalt õiglasema ühiskonnakorra nõudmise kõrval esines ka rahvusteema, näiteks Lennart Meri sõnavõtus “Kas eestlastel on lootusi?”. Iseseisvust otsesõnu ei nõutud, kui mitte pidada selleks Heino Kiige soovi “tunda uhkust omaenda tublis riigis elamise täiuslikkusest”. Lõppsõnaga esines EKP sekretär Indrek Toome, kes tõdes, et ühispleenum on perestroika-poliitika nähtus, aga avaldas arusaamatust soovi suhtes “rehabiliteerida need Eesti Vabariigi riigimehed, kes tapsid Kingissepa ja hoidsid vangis Lauristini ja Allikut”.
Võeti vastu pöördumised XIX üleliidulisele parteikonverentsile, Eesti ENSV juhtorganitele ja NSV Liidu peaprokurörile. Pleenum oli katalüsaatoriks järgnenud rahvaliikumisele ning asetas loomerahva selle etteotsa.
Pleenumil esitatud tekstidest koostas Mall Jõgi 230-leheküljelise raamatu (Eesti Raamatu, 1988). – Toim
Pleenum kutsuti kokku, et edendada Eestis üldist demokratiseerumisprotsessi ja avaldada survet vanameelsele parteijuhtkonnale eesotsas Karl Vainoga. “Rohkem tõelist demokraatiat, enam tõelist sotsialismi,” nõudis Mikk Mikiver oma avakõnes. Lisaks loomeliitude juhtidele ja liikmetele võtsid sõna nn eksperdid – Endel Lippmaa, Marju Lauristin, Klara Hallik, Arno Köörna jt, kes kirjeldasid ühiskondlikku situatsiooni.
Teravalt õiglasema ühiskonnakorra nõudmise kõrval esines ka rahvusteema, näiteks Lennart Meri sõnavõtus “Kas eestlastel on lootusi?”. Iseseisvust otsesõnu ei nõutud, kui mitte pidada selleks Heino Kiige soovi “tunda uhkust omaenda tublis riigis elamise täiuslikkusest”. Lõppsõnaga esines EKP sekretär Indrek Toome, kes tõdes, et ühispleenum on perestroika-poliitika nähtus, aga avaldas arusaamatust soovi suhtes “rehabiliteerida need Eesti Vabariigi riigimehed, kes tapsid Kingissepa ja hoidsid vangis Lauristini ja Allikut”.
Võeti vastu pöördumised XIX üleliidulisele parteikonverentsile, Eesti ENSV juhtorganitele ja NSV Liidu peaprokurörile. Pleenum oli katalüsaatoriks järgnenud rahvaliikumisele ning asetas loomerahva selle etteotsa.
Pleenumil esitatud tekstidest koostas Mall Jõgi 230-leheküljelise raamatu (Eesti Raamatu, 1988). – Toim