Teil on korraga Tallinnas avatud kolm näitust. Kuidas on olla linna kunstipildis nii nähtav?

See tunne on endale ka õpetlik. Näiteks Kunstihoone suur saal on retrospektiiv. Ma olen siia võtnud töid Tartu Kunstimuuseumist, Kumust ja Kunstihoone enda kollektsioonist ja mul endal on huvitav vaadata mõningaid töid, mida ma viimati nägin 35 aastat tagasi. Nii et jah, mulle on see olnud üsna õpetlik. 

Sellel, et kolm näitust on korraga, on ka üks primitiivne põhjus. Eri galeriid ja Kunstihoone teevad oma aastaplaanid suhteliselt eri aegadel ja kunagi ei ole kindel, kas äkki on mingi välisnäitus, mis on juba kaks aastat ette planeeritud. Ega neid ruume ei ole ju väga kerge saada. Ma panin kolm õnge välja, et ehk mõni näkkab, aga näkkasid kõik kolm!

Kas te tunnete ennast vanana?

Ei tunne eriti vanana. Aga kui mõtelda, et 60 aastat, siis enamik elust on ikka elatud juba. Võib-olla pole aega mõelda, kas ma olen vana või noor.

Te töötate praegu ka hästi intensiivselt iga päev. 

No enam-vähem jah, sest ma olen endale sellise rutiini sisse seadnud. Kuna ma olen eluaeg olnud vabakutseline, siis ma olen pidanud teatud režiimi pidama. 

Ma tean, et mõned ei julge sellepärast vabakutseliseks hakata, et kui ei ole töölemineku kellaaega ja töösundust, ei suuda nad ise endale rutiini sisse seada. Vabakutselisi on ju väga vähe.

Te olite kaks aastat Kunstnike Liidu sekretär. Oli see huvitav aeg?

See oli kõige hullem üleminekuaeg, 1988. ja 1989. aasta. Mind räägiti pehmeks. Ega ma sellest eriti vaimustuses ei olnud. Ma ei ole mingisugune töökoha pida ja, aga need kaks aastat, mis me koos Põld roosiga (toonane Kunstnike Liidu esimees Enn Põldroos - autor) seal olime, näitas mulle, et ma ei saanud väga intensiivselt sel ajal töötada. Ja oli õpetuseks, et ei tasu töökohti vastu võtta. Kahte asja on siiski võimatu teha. Mulle bürokraadi amet ei sobinud.

See on ka üks põhjus, miks ma ei ole kunagi soovi avaldanud või nõustunud näiteks akadeemiasse õppejõuks minema.

Teis ei ole edasiandmise soovi, õpetada ja vaadata, mida noored praegu teevad?

See on üsna keeruline. Olen seda mõtelnud seisukohast, et kui ma oleks õppejõud, siis antaks mulle kätte üks grupp üliõpilasi, keda ma ei ole ise valinud. Ma ei ole kindel, et need üliõpilased on minust huvitatud, ja ma pole põrmugi kindel, et see valik oleks minu valik. 

Ma kujutan ette, et ateljeeõpetus, nagu vanasti kombeks oli, kui meister valis endale ise õpilase - see võiks sobida.

Aga sundkorras enda poolt mitte valitud komplektile tunni andmine - ma ei usu, et see mind huvitab, ja ma ei usu, et mina neid huvitaks.

Arvate nii?

Ma arvan küll, jah. 

Te olete ennekõike kunstnik?

Ma loodan küll, jah, et olen.

Ma käisin just raamatupoes vaatamas kunstiraamatute riiulit ja ainus asi, mis ma leidsin teie kohta kirjutatust, oli kataloog aastast 1999. Kas keegi kirjutab Toltsi monograafiat?

Praegu küll mitte. See eeldaks, et keegi finantseerib - kas mõni kirjastus või... Enamik monograafiatest on kokkukorjatud rahade eest välja antud, kas Kultuurkapitali või mõne metseeni toel.

Toltsi lemmikraamat lapsena oli 1930ndatel ilmunud saksakeelne "Knaurs Konversations-Lexikon", piltidega entsüklopeedia, kust talle on meelde jäänud, et kirjas oli, mitu inimest elas Königsbergis ja millised firmad seal olid. "Tänapäeval me seda Kaliningradi kohta ei tea," ütleb ta. Ta ostab praegugi palju raamatuid, sest: "Ma olen raamatute keskel üles kasvanud. Ma ei oska teisti. Ma loen mitut raamatut korraga, jätan ühe teiste alla seisma ja varsti märkan, et olen endale selle raamatu jälle ostnud."

Mind kummitavad teie teoste puhul alati kaks läbivat motiivi - revolver ja kala.

No vot, ei tea, ega ma seda analüüsida ei oska. Revolver on iseenesest ju küllaltki vägivaldne, aga samas on ta atraktiivse vormiga ja tal on sümboli kihistust hirmus palju peal. Ja kala on ka tegelikult väga kihistunud sümboli tähenduses. Võib-olla ma tarvitan neid sümboleid omamoodi nagu ready-made'i või kui valmiskujundeid. Sümboli taagaga ese natüürmordis või interjööris või üldse pildiruumis annab teatud ambivalentse seletuse pildile. Ma ei taha otsest jutustust pilti sisse saada. Kuna valmissümbolid on tihtipeale ise väga jutustavad, siis see jutustus tuleb nende kaudu pilti sisse. Igal vaatajal on isiklik suhe sümbolitesse. Kristlasele võib kala olla kristluse sümbol, aga kalamehele hoopis mingi muu, näiteks heeringas, eks ole! 

Kas teid häirib, kui inimesed vaatavad teie töid ja ei ütle nende kohta midagi muud kui seda, et nad on ilusad?

Miks see mind peaks häirima? Kunsti võib ka täpselt niimoodi vaadata. Ei pea sealt mingisugust sotsioloogiat või taimeteadust taga otsima. Kujutan ette, et igal kunstiteosel on mingid kihistused. Üks võib esteetiline pool olla, sest tihtipeale tegelikult see pool üldse tõmbab ligi pilti vaatama. Ma ei taha koledat kujutada. Koledat on niigi maailmas palju, aga kole võib olla lähtematerjal, millest midagi ehitada. Kui vaatan neid kaunis koledatest sitsriietest assamblaaže - kui nad on juba kunstiteosena eksponeeritud, siis neil tekib mingi teine tähenduslik, ma ei ütleks ilu, aga ta ei ole enam seesama kole, mis ta enne oli.

Uus kole?

Uus kole.

Te alustasite oma kunstnikuteed mõttekaaslaste rühmana. Kui oluline praegu on selline mõttekaaslus?

Loomulikult on mõttekaaslus alati kena, aga see etapp, kus eriti vajatakse mõttekaaslasi, on just alguses. Väga raske on üksinda nokitsedes leida väljapääsu avalikkuse ette, see on üks asi. Teine asi on see, et alati on ju hea sõprade või kolleeegide peal kontrollida, mis nemad sellest arvavad. See etapp elatakse üle, sest ausalt öelda ega me SOUPi näitusi pärast kunstiinstituudi lõpetamist enam ei kultiveerinud. Igaüks läks oma rada.

Kui te nüüd saate valmis uue sarjaga või mõne uue tööga siis kes teie töid esimesena näeb?

Minu naine (kunstnik Mare Vint - autor), ma arvan. Kui ta suvatseb mu ateljeesse tulla. 

Kas te ootate temalt hinnangut?

Raske öelda, kas ma ootan. See tuleb iseenesest. Ma ei pea pinnima, et mis sa sellest või teisest arvad. Näiteks ta võib näha poolikut tööd, aga võõrastele inimestele ma poolikuid töid ei taha näidata. 

Näitusesaali sisse tulles teisel tööl ("Saar", 1973) on kuldraam. See olevat olnud deponeeritud ühte panka.

Ma ei tea, kuhu see oli deponeeritud. Ma ei hakanud seda raami talt ära võtma, aga mina ei oleks iial talle sellist raami ümber pannud. Panin ta sinna trepi peale, sest teda ei oleks saanud teiste tööde hulka panna. See oleks liiga veider olnud. Nii et teinekord kitš kleepub ka kunsti külge. Antud juhul on kitš maalile ise pildiraamina selga roninud!

Assamblaažid ja maalid - milliseid erinevaid võimalusi need tehnikad teile pakuvad?

Põhiliselt olen ma ikka maalija. Assamblaažidele lähenen ma mustrite ja struktuuridega mängides umbes samamoodi nagu maalile. Näiteks 90ndatel olid mul mõned sarjad, kus hullutasin ennast ja teisi sellega, et osa mustreid oli tekstiil või tapeet, aga teine osa oli maalitud. Assamblaaže müüa ei anna, aga enda lõbuks olen ma neid näitustele ikka teinud. Maal on põhiline, muu on ikka pigem ajaviide.

Rääkisite, et assamblaaže ei anna müüa. Ma lugesin paari aasta tagust artiklit, kus räägitakse, et Eestis on paarkümmend elavat kunstnikku, kes head raha teenivad, teie nimi oli nende seas. Kas tunnete, et elate oma klassikustaatusele kohaselt oma kunstist ära?

No võiks paremini elada! Eriti need viimased paar aastat... Ega ma poleks välja tulnud, kui ma poleks Kultuurkapitalilt saanud "Ela ja sära" preemiat - selle ma olen ära söönud!

Masu kunstiturul?

Eraostjaid on ikka väga väheks jäänud. Galeriid räägivad, et paljud neist, kes vanasti oksjonitel kalli raha eest kunsti kokku ostsid, tulevad nüüd galeriisse ja proovivad tagasi müüa. Võib-olla üksinda oleks raskem, aga kuna mu naine on graafik ja graafika on veidi odavam, siis seda õnnestub lihtsamini müüa. Kuna me kahekesi vastastikku üksteist majandame, siis päris plindrisse pole jäänud.

Jaan Elken kirjutas hiljuti Sirbis protsendikunsti eelnõust. Mida te arvate sellest?

See oleks arukas seadus, aga ma leian, et ei peaks olema nii, et igale konkreetsele objektile tehakse sihtkonkurss.

Samamoodi võiks ju osta näitustelt töid. Nende konkurssidega võib jälle minna nii, et raha kulutatakse mingite ülikallite skulpturaalsete lahenduste või purskkaevude või jumal teab mille peale. Tallinnas on mingi purskkaevude hullustus praegu. Imestan, et Vabaduse platsile purskkaevu ei tehtud, sest sellest räägiti ju ka omal ajal! Maal või skulptuur ei pea olema tehtud mingi konkreetse maja või seina jaoks - majas võib olla sein, kuhu see sobib! Ja mis minu meelest oleks ühele päälinnale sobilik - ja eriti veel, kui see kultuuripäälinn saab olema - et linnal peaks olema oma kunstikogu, nii nagu näiteks Helsingil on linna kunstimuuseum. 

Teile kui linnakeskkonna uurijale ja vaatlejale - mis praegu Tallinnas silma riivab ja mille kohta võiks kole öelda?

Oh jumal, paljud asjad! Mõttetu on neid asju isegi konkreetselt hakata välja tooma. See linnaplaneerimise kaos. Näiteks sadam on ju jabur. Linna parim rajoon, mis oleks linna au ja uhkus, seal on mingi rimi või mingi sara, mille puhul oleks normaalne, et ta on äärelinnas, kuhu autodega juurde sõidetakse. Ja nagu soolalao vastas see kõnnumaa ja maltsapõld, kust soome mutid üle kappavad!

Metafüüsilise maali ajatud sümbolid on minus alati tekitanud kõhedust. Tunde, et pildil on rohkemat, kui me esmapilgul näeme. Teie töödest näiteks "Linn" (1976).

Üldse aeg on üks kõhe asi. Kui aega ei konkretiseeri, siis ta ongi ajatu. Ja see on tihtipeale kõhe. No üks asi, mida me selle töö puhul ei näe, on ukse taga olev Pika Hermanni torn punalipuga. Minu süda ei lubanud punast lippu maalida, ja seetõttu ma panin selle motiivi interjööri ja maalisin sinna ukse ette!

Meid segab kuskilt ruumi imbunud ajalehe Pealinn fotograaf, kes tahab Toltsi pildistada. "On teil oma töödest mõni lemmik, mille taustal tahate poseerida?" "Kõik on lemmikud. Teeme selle kuke ja revolvri juures." Pilt tehtud, lisab fotograaf: "Teeme mõne värvilisema juures ka." Järgmine foto tehakse pildi juures, kus kunstnik punalipule ukse ette maalis. 

Te ei astunud nõukogude ajal parteisse.

Oi ei! Ja ei ole astunud ka nüüd.

Kas teid on kutsutud?

Ei ole. Ei olnud ka vene ajal midagi konkreetset. Ma ei tahtnud. Bolševistlikku parteid ma jälestasin. Minust parteisõdurit ei ole. Parteis peab alluma distsipliinile ja ükskõik kui loll otsus ei ole, peab ikkagi poolt hääletama. Aga võin öelda, et oma maailmavaatelt olen ikkagi pigem parempoolne kui vasak.

Olete oma arusaamadelt ja mõttelaadilt eestiaegne mees.

Ma arvan, et see on perekonnast. Nad olid eestiaegsed inimesed. Eestiaegne ilmavaade püsis kuni ajani, mil kolhoosi rahvas rikkaks sai ja endale Žigulisid ostma hakkas, siis, kui hakati ehitusmalevaid korraldama ja igasuguseid suvepäevi. See oli üks murdumise punkt. Siis vahetati eestiaegne mööbel välja nende harkjalgsete moodsate ja kergete asjade vastu.

Nüüd tahetakse seda eestiaegset mööblit tagasi.

No nüüd tahetakse jah. See näitab eesti kultuuri natuke õhukest iseloomu. Vanades kultuurides ei tulda selle peale.

Ükski aristokraat ei peksnud oma barokkmööblit puruks ja ei ostnud selle asemele näiteks juugendit, ja kui juugend läks moest ära ja art déco tuli asemele, ei hävitanud juugendit.

Kunstis otsite harmooniat. Kas teie elu on ka nii seatud, et ta oleks võimalikult harmooniline?

No ma ei taha, et tülitatakse. Ma olen mugav inimene. Ja teatud mõttes harmoonia on inimesele alati kasulik. Mulle ei meeldi, kui mingi minust mittesõltuv asi mind segab. Hoian sellest eemale. Ma ei hakka sellega võitlema, lihtsalt hoidun sellest. Kui näen, et on vastik, siis ma ei tegele ebameeldiva asja või inimesega. See on enda valik, seda ei saa mingiks tõekspidamiseks nimetada, aga minu meelest on ebaviisakas teisi ärritada, nautida mingit provokatsiooni. Püüan teistesse suhtuda nii, nagu ma tahan, et minusse suhtutaks. Et mind ei provotseeritaks, mind ei kiusataks, mulle ei määritaks kaela oma isiklikke muresid väga palju. Mugav on elada, kui sa ei põhjusta teistele ebamugavusi ja nemad ei põhjusta sulle ebamugavusi! Ma ei tea, kas see on harmoonia, aga see on rahu ja teatud vagasus. Ma ei tunne, et kõik peaksid minust huvitatud olema ja et peaks paaniliselt püüdma meeldida. Teistele ei pea väga meeldima, aga teisi vihastada pole ka vajadust. Küll elu ise selekteerib sõbrad välja ja need inimesed, kes mu kunsti vastu huvi tunnevad. 

Kas te nüüd tagasivaatavalt oskate öelda, kes teid kunstiteel mõjutanud on?

Väga raske öelda. Konkreetseid kunstnikke ma ei oskaks üles lugeda, aga mõned sümpaatiad mul on. Mulle on alati Giorgio de Chirico meeldinud, mõned uusrealistid, isegi võib-olla midagi saksa Neue Sachlichkeitist. Usun, et teatud mõju on terves kunstiajaloos olemas. Kui sa neid töid ikka oled vaadanud, siis ega sa enam päris süütu ei ole! 

Ja nad võivad sinna mälusoppi jääda hoopis teisel kujul.

Täpselt! Sealt võib tekkida mingi hoopis uus idee. Mõjutustega on nii, et ise mõjutad ennast, aga loomulikult ka terve kunstiajalugu mõjutab sind. Sellist pärismaalast, kes midagi pole näinud, ma endast ei kujuta ja selle tõttu ma ei saa olla nii isikupärane nagu pügmee, kes kunstiajalugu ei tea. Isikupära peab olema, aga see ei tohi olla punnitatud. 

Teid ei ole võimalik eesti kunstis mitte kellegagi segi ajada. 

See mulle endale meeldib. 

See on üks asi, mis praeguses kunstis ei ole minu meelest väga tavapärane.

No vot, see on see asi, et praeguses kunstis ringleb liiga palju klišeesid, aga kui minul on klišee, siis minu enda klišee, aga mitte kuskilt üles nopitud.

Tänase kunsti moraliseeriv ja sotsiaalselt kriitiline iseloom.

See on tüütu minu meelest. Ma ei salli, et mind moraliseeritakse, ja ma ei salli, et mulle oma ideid väga pähe määritakse. Eriti kui näen läbi, kust need ideed on tulnud. Sama on provokatiivse kunstiga. Kui ta mingisugusele väikekodanlasele võib-olla mõjub provokatiivsena, siis mulle on tema provokatiivsus läbinähtav. Mulle ei ole inimesega manipuleerimine üldse väga mokkamööda. Tahan, et inimesed inimesed rahule jätavad. 

Minu meelest ei pea kunst lugema moraali. Isegi kui võetakse mingi seisukoht, ei pea see kohe ninna kargama. Eriti naeruväärne on tihtipeale, kui ma neid projekte loen, mida kunstnik on tahtnud öelda. Ja ma alati kardan, et ka minu käest küsitakse, et mida ma tahan oma kunstiga öelda. Aga ennäe, on ilmunud põlvkond, kes kirjutab A4 paberi peale sulle, mida nad tahavad öelda! See on minu jaoks koomiline. Visuaalsesse kunsti tuli see öeldatahtmise asi millegipärast nii priitahtlikult üks paarkümmend aastat tagasi ja kestab tänaseni.

Ma ei küsi teilt, mida te oma kunstiga tahate öelda, vaid küsin - kuidas pildipinna ehitamine käib?

Ma ei tee kavandeid, kunagi ei ole teinud. Ma ei saa kaks korda ühte asja teha. Luukere või kompositsioon on mul teada. Seejärel hakkan seda täitma. Teinekord on üpris täpselt silme ees, mida tahan teha. Aga samas palju muutub ka protsessi käigus. 

Üldkompositsioon on enam-vähem tsentraalne, selline klassitsistlik, et oleks lihtne kontsentreeruda, ja kui on juba pildi sisse mindud, saab seal hakata ringi vaatama. Päris ühemõttelisust ma ei taha, sest ma ise ka ei mõtle ühemõtteliselt igasugustest asjadest!

Enne lahkumist võtab Tolts pintsaku taskust ilusa metallist visiitkaardihoidja, otsib sellest välja mustvalge keskelt kahe paralleelselt jooksva joonega eraldatud visiitkaardi, kirjutab sellele aeglaste mõõdetud tähtedega oma meiliaadressi, seejärel igaks juhuks ka oma kaasa oma ja annab mulle. Õues mudib ta sõrmede vahel peaaegu filtrini tõmmatud mentooliga sigareti puruks ja läheb oma ateljeesse tagasi.

"Näitus" 

Tallinna Kunsti hoones 25.9-25.10 

"Asjad" 

Hobusepea galeriis 30.9-12.10 

Juubelinäitus 

Haus-galeriis 

8.10-13.11