“Saladus”

Inglise keelest tõlkinud Ingrid Peek. Kirjastus Pilgrim, 2008. 216 lk.


Kõnealune “padaraamat”, nagu hea kolleeg Krister Kivi niisuguseid new-age eneseabi õpikuid kutsub, kõõlub müügiedetabelites esikolmikus juba mitmendat nädalat. Ingrid Peeki tõlkes on juba Sokratesele ja Platonile, Leonardole ja Newtonile, Hugole ja Goethele teada olnud “saladus” jõudnud lõpuks ka eestlasteni. (Tegelikult levitati samanimelist ja samasisulist filmi esoteerilistes “asjassepühendatute” ringkondades juba mõni aasta varem, näiteks Lilleoru kommuun jagas saladust joogakursusele tulnuiga. Kusjuures, filmis, nagu ka raamatus, esineb teiste hulgas ka meile David Lynchi poolt promoveeritud transtsendentaalsele meditatsioonile “teaduslikku” põhja pakkunud kvantfüüsik John Hagelin PhD – väike maailm!)


Mis on raamatu point? Esimese niidiotsa annab kätte saladuse ekspert Bob Proctor: “Mis sa arvad, miks üks protsent elanikkonnast teenib 96 protsenti kogu rahast, mis maailmas teenitakse? Kas sa arvad, et see on juhus? See on nii kujundatud. Nad mõistavad midagi.


Nemad teavad Saladust, mida me nüüd sulle tutvustame.” Hammas läks verele? Ratsa rikkaks? Pidage hoogu, rikkaks saamiseks ei piisa päriselt vaid saladuse tundmisest – mis pole midagi muud kui arusaamine sellest, et positiivsed mõtted ja selged tahteväljendused tõmbavad Universumist ligi positiivseid lahendusi, negatiivsed mõtted ja “ma ei taha seda ja teist” stiilis mõtted tõmbavad ilmeksimatult ligi just seda, mida ei taheta, sest külgetõmbeseadus ei saa eitusest aru.


Ei, sa pead sellesse uskuma! Sa ei tohi kahelda! Sa pead igal hommikul oma rikkust ja õnne – olgu selleks siis tutikas Ferrari või viiemilline häärber – visualiseerima! Teisisõnu: “Universum oleks nagu sinu võimaluste kataloog. Lappad seda ja ütled: “Ma tahaksin seda kogemust ja seda toodet ja seda persooni oma ellu.” Sina esitad Universumile tellimuse. Nii lihtne see ongi” (lk 48).


Teooria püsib püsti eeldusel, et Universum eksisteeribki (mõtleva) inimese jaoks. Ja loomulikult ei piiksata keegi sellest, et võib-olla teeb mõne inimese õnnelikuks hoopis kellegi tapmine, vägistamine, tema vara röövimine või põlema pistmine. Päike tõuseb ja loojub sinu jaoks, maa pöörleb oma orbiidil sinu jaoks, linnud laulavad sinu jaoks – nii kõlab raamatukoostajate mantra.


Oma kogemusi saladuse kasutamisest ja külgetõmbejõu universaalsusest jagavad erinevad eksperdid – personaalse transformatsiooni spetsialistid, elutreenerid, visionäärid, rahateenimise eksperdid, metafüüsikud, rahvusvaheliselt tunnustatud kõnemehed, energiaravijad, spirituaalsed sõnumitoojad jne. Rikkad on nad muidugi, ja raha on tulnud inimestele pada ajamise eest, pakkudes õnnetutele inimestele selgeid, kiireid ja mugavaid lahendusi. Saavutustele orienteeritud ühiskonnas ei olegi luuseritele kohta. Äärmuslikust individualismist (sina ise oled iseenda jumal) ja vaid iseendast ja iseenda heaolust hoolimisest, ning samal ajal teadlikuks saamisest sellest, et kedagi teist ei olegi süüdistada, sest kõik on sinu enda teha, on tehtud uus religioon.


Seda jutlustab ka “Saladus” – sest isegi kui te nüüd igal hommikul oma uut elu visualiseerite, ei vastuta raamatu tegijad selle eest, et te selle ka ühel päeval saate – sest kui tekib kas või väike kahtlusekübe ja käegalöömise tunne, siis on kogu üritus lörris. Ja tuleb jälle otsast alata.


Ah et miks ma olen skeptiline? Sest see kõik on tagajärgede, aga mitte põhjustega tegelemine.


Ekspressi põhilugejale, keskealisele haritud naisterahvale mõeldes pean mainima, et isegi “Seksi ja linna” rahuldamata ning monogaamiast frustreeritud Samantha viskab hiljuti kinodesse jõudnud täispikas filmis “Saladuse” raamatu käest, leidmata sealt lohutust. Kuigi kahjuks toimib ka negatiivne reklaam reklaamina.