13.11.2009, 00:00

Richard Hawley “Truelove’s Gutter“

(Mute);Liiga ilus, et olla tõsi.

Tõnu Kaalep2009. aasta näidendivõistluse võidutöö, lugedes mitte väga vaimustav tekst – minu isiklik arvamus –, on lavastaja käe all siiski elustunud, muutunud jõuliseks, koomiliseks ja ühtlasi puudutavalt valusaks. Eriti efektne on lavakuju

Roy Orbison on surnud. Mida me peaksime tegema, kui meil läheks vaja siiski elus Orbisoni? Me peame selleks välja mõtlema Richard Hawley. Inglane, mis siis. Vaikne ja ilus melanhoolia, aeglus ja aus sentimentaalsus. Massiivsed seaded, häbenematu vanamoodsus. Minuvanune inimene iseenesest ju, kes oleks nagu elanud osa elust hoopis ühel teisel ajal, mingis teises valguses ja maailmajaos.

Samas, me oleme seda juba kuulnud. Kui Hawleyl on mõni vaenlane, siis on see ta ise. Nii ilus ja hea kui see album ka poleks, siin on mingi eelaimus kinnijooksmise ohust. Kvaliteet võib olla ohtlik, kui nii jätkata. 6

Kommenteeri Loe kommentaare