Riigikaitse-rock

Eesti Kaitseväe Orkestri peadirigent, doktorikraadiga major Peeter Saan kinnitab usutluses Anneli Remmele, et puhkpilli­muusika seisab popmuusika ja tõsise muusika vahel.

Puhkpillimuusika on paljudes riikides uskumatult populaarne ja on märke, et ka Eestis võiks selle harrastamine ja tarbimine saada massiliseks, kui meil ei valitseks üleüldine massinappus.

Ekspressistki on läbi käinud teade, et piletid Eesti Kaitseväe Orkestri kontserdile kaovad kassast mõne tunniga. Kui eri maailmanurkadest saadud muljed kokku punuda, siis tundub mulle, et puhkpillimuusika on nagu teine rock. Suur kuulajaskond, rohkelt esinemisi ka vabaõhulavadel, paljusid erutav repertuaar, tohutu kõlajõud, mis prõmmib vastu selgroogu ja tekitab eufooriatunnet. Selle jõulisuse embusse mängitud piano tundub eriti hõrk.

Ametlikul kevade alguse päeval tähistas Eesti Kaitseväe Orkester Estonia kontserdisaalis oma taasloomise 15. aastapäeva. Ja piletid said jälle ühe päevaga otsa. Kui keegi arvab, et puhkpilliorkestri kontserdi publik on kuidagi ühekülgne, olgu tal piinlik. Ei kogunenud sinna ainult soliidsemad naised õhtu teises pooles esinenud Tõnu Kilgast vaatama. Samuti mitte ainult puberteet ajateenija Kristjan Kasearu pärast, kes laulis ja esitas tolmuimeja soolo Malcolm Arnoldi teoses “Ülisuur avamäng”. Esindatud olid kõik vanuserühmad ja riietumisstiilid.

Oli sõjaväelisi kuklaid, paljastatud selgadega daame ja isegi muusikateadlane Kristel Pappel.

Rääkimata Jaak Aaviksoost.

Ka taidlusorkestrit on tore vahel kuulata, aga selle orkestri muusikud on ju profid. Nende esinemised lihtsalt jäävad kriitikute vaateväljast vasakule, sest neil pole Sirbi märki küljes. Aga kaitseväe orkestri ja pianisti-ajateenija Rain Rämmali mängitud “Rhapsody in Blue” oli üks kõige mahlakamaid ja hoogsamaid Gershwini-esitusi, mida olen kuulnud.

Suurtele kuulajahulkadele rahuldust pakkuva ja järjepidevalt Eestit maailmas esindava orkestri siseelu ­kirjeldab Areenile riigikaitse ja kunst ühes isikus – peadirigent doktorikraadiga ­major ­Peeter Saan.

Miks ähvardab teie orkestri kontsertidel saal publiku rohkusest lõhki minna? Milles seisneb puhkpilliorkestri kõla fenomen?

See kõla on ülev, tõstab kõrgemale. Piletid kaovad tõepoolest kassast mõne tunniga, nende välja andmise hulgale seavad piirid tuletõrje ohutusnõuded. Raha me pileti eest ei küsi, kontsert on meie tänu maksumaksjale, et ta meid ülal pidada aitab.

Minu arvates seisab puhkpillimuusika popmuusika ja n-ö tõsise muusika vahel. Meie koosseisuga saab mängida nii popi-, svingi-, džässi- kui ka rock’i-seadeid, ja see kõlab. Samas lubab meie kõla mängida ka Bachi. Paljudele inimestele just see meeldibki.

Puhkpilliorkester saab mängida ka keset platsi – ta kostab, tema kõlal on jõudu. No mine esine Raekoja platsil keelpillikvartetiga... Orkestri repertuaaris on palju sellist muusikat, mis kõlab väljas hästi, paljud pillid on dubleeritud. Aga professionaalne orkester oskab ka vaikselt mängida, kui vaja.

Oleme ka täissümfoonilisi kavasid teinud. Kui käisin doktorantuuris, poleks ju muud teha saanudki. Doktorikontserdi kava pidin juba pool aastat varem paika panema, valisin sinna näiteks Berliozi Symphonie Funébre et ­Triomphale, ise kartsin, mida ütleb selle peale minu publik, kes on harjunud teistsuguse repertuaariga. Kontsert sattus olema päev enne Lennart Meri matuseid. Vastuvõtt oli fenomenaalne, sest publik oli just selle teose meeleolus.

Terves maailmas tõmbab tuhandeid inimesi ligi tattoo, mis aga teie töös ei tähenda kehale tipitud roose, ankruid või kuradikesi.

Tattoo on tulnud sõnadest tap toe, mis tähendas õhtust rivistust pärast seda, kui õlleankrule oli punn ette pandud. Kõrts kinni, õhtune loendus, jumalateenistus ja hümn. Õhtune rivistus sisaldas alati palju muusikat ja et seda huvitavamaks teha, liikusid muusikud ühest kohast teise.

Tänapäeval kuulub tattoo ehk vigur- või kujundmarsi programm noorematest inimestest koosnevate orkestrite sundrepertuaari. Sõjaväeorkestrile on see hiilgav võimalus näidata, et oskame nii mängida kui ka marssida. See ei ole kerge, liikudes ju kõik põrub. Õpitakse, kuidas marssida nii, nagu paneks jala tugevasti maha, aga tegelikult liigud ringi nagu kass. Tattoo on šõuprogramm, mis laseb orkestril end näidata kogu hiilguses. Efektsed ridadest läbimarssimised on viimaseni lihvitud. Aastas toimub üle maailma sadu tattoo-festivale, kõrgeima kategooria omi on kümmekond.

Meie orkester on praeguseks osalenud paarikümnel festivalil, kõrgeima kategooria omadest Kanadas, Hollandis ja Saksamaal. Enamasti toimuvad need suurtes spordihallides, kus saab ka valgusega mängida jne. Orkestrinumbrite vahel esinevad tantsijad, võimlejad, tsirkuseartistid, mootorratturid moodustavad püramiide.

Publikut on seal vist palju nagu rock-kontserdil?

12 000 on tavaline hulk. Möödunud aastal Hollandi festivalil toimus kaheksa etendust, igaühel viis tuhat vaatajat. Orkestrile on need festivalid tegelikult väga rasked. Hommikust õhtuni kestvad tööpäevad, aga vajalikul hetkel pead särama. See-eest oleme sadade tuhandete jaoks olnud Eesti visiitkaart.

Mida tegi Eesti Kaitseväe Orkester San Remo laulufestivalil?

Meid kutsuti n-ö soojendusbändiks. Käisime San Remos kaks korda, teine kord seoses lauluvõistlusega. Maailmas toimub sadu festivale, mis seisnevad orkestrite paraadmarssides läbi linna. San Remos, mis on Euroopa suurim lilletarnija, korraldatakse lillefestivali.

Ümberkaudsed külad võistlevad, kes teeb parima lilleseade. Seadeid veetakse traktoriga mööda linna, sageli on need orkestrisuurused. Kui meie osalesime, pidid külad tegema lilleseade, mis sümboliseeriks mõnd uutest Euroopa Liidu liikmetest.

Eesti sümboliseerimiseks oli tehtud umbes nelja meetri kõrgune lilledest Nevski katedraal, seinal kolme lõviga vapp. Katedraali alt voolas ojake elava veega. Traktor tegi sellega linna peal neli ringi, orkester kõndis sabas ja mängis, DanceActi tüdrukud tantsisid. Kuna meie etteaste kohalikele nii meeldis, kutsuti meid paar kuud hiljem laulufestivalile. Esinesime mitu päeva festivali toimumiskoha ees platsil, kuhu rahvas kogunes staare vaatama. Saime sealt hiljemgi esinemiskutseid, aga me oleme siiski sõjaväeorkester...

Kui esinesime möödunud aastal hoopis teises Itaalia osas, Giulianovas, avastasime seal kohvikus suhkrupakikestelt oma orkestri pildi, San Remos tehtud ja “Estonia” peale kirjutatud.

Eesti inimene ei kujuta vist ettegi, kui populaarne on puhkpillimuusika mujal maailmas?

On riike, kus puhkpillimuusika populaarsus on tohutu. Näiteks Norras ei kujutata ette üldhariduslikku kooli, millel poleks oma puhkpilliorkestrit. Enamasti on see umbes 60-liikmeline.

Kui orkestris ei mängi, langed seltskonnast välja. Orkester on nagu klubi. Ka Hollandis on väga palju kõrge tasemega orkestreid, Ameerikas tundub lausa müstiline, kuidas ülikoolide juures tegutsevad 120-liikmelised puhkpilliorkestrid. Palju orkestreid tegutseb jõustruktuuride juures, täites ka tseremoniaalseid ülesandeid.

Eestis on puhkpillimuusi ka ajalooliselt olnud väga populaarne, 1940. aastani oli siin oma 250 orkestrit. Praegu ehk sadakond. Okupatsioon tappis selle kultuuri peaaegu ära. Orkestreid tegutses küll, aga riigist välja ei saanud, võrdlusvõimalust ei olnud ja puhkpillimuusika plaadid ei levinud nii nagu biitlite omad. Kui tuli uuesti EV, avanesid inimestel võimalused palju muud teha, raha teenida, Läänele järele jõuda. Nüüd avastavad rõõmsameelsed ärimehed, kes jõudnud normaalse elustiilini – alates Rein Kilgist, kes tahab kangesti saksofoni mängida –, et on tore õhtul käia seltskonnas ja muusikat teha. Neil on raha hea pilli ostmiseks, saab eputada ja kallis pill ka kõlab hästi. ­Tean ka Soomes orkestreid, mille liikmed on suurärimehed. Ega nad lähe põllumeeste orkestrisse, seal pole neil meestega millestki rääkida.

Kuidas kaitseväe orkester end kontsertide ja tseremooniate vahel jagab?

50–60 protsenti tööst on kõikvõimalikud tseremooniad, alates presidendi ja valitsuse omadest.

40 protsenti on “propagandatöö”, millega näitame inimestele, et oleme olemas, et sõjavägi on oma rahva vastu heatahtlik ja pakub pealegi muusikaelamusi. Aastas on keskeltläbi 170 esinemist.

Mina teen kontserte, tseremooniadirigent on meil Indrek Toompere. Üksikute eranditega oleme mänginud kõigile kõrgetele külalistele, kes Eestis viimase 15 aasta jooksul käinud. Noodikogus on meil üle saja hümni, mida oleme mänginud.

Tseremooniatel mängime valdavalt kuni 1940. aastani loodud muusikat. Esimese vabariigi ajal oli hea kooliga heliloojaid, kes kirjutasid puhkpilliorkestrile praeguseni tõsiselt võetavat muusikat. Praegu ju tseremooniamuusikat peaaegu üldse ei tehta. Ka selle tellimine ei ole kellegi suur huvi. Maailmas kirjutatakse ka ülimodernseid puhkpilliteoseid, aga minu arvates ei ole mõtet puhkpilliorkestrile NYYD Ensemble’i muusikat kirjutada.

Vahel tuleb vist esineda ka üsna jubedates tingimustes?

Ega ilm meilt luba küsi. Mängime, tulgu või rahet. Kõrgel tasemel tseremoonia ei jää ära isegi miinus 12 kraadi juures. Määrustikus on küll kirjas, et orkester üldjuhul nii madala temperatuuriga ei esine, aga erijuhtudel mängime ikka. Ainult kaks paraadi on ära jäänud.

Kuidas saite kaitseväe orkestri juhiks?

Töötasin saksofonimängijana orkestris Tallinn. Kui riigikord muutus, tuli 20 muusikut Tallinnast üle taasloodud kaitseväe orkestrisse. Oleks keegi aastal 1985 küsinud, kas minust võiks saada sõjaväemuusik, oleks vastus olnud kindel ei. Aga oma riigi sõjaväkke minna oli auküsimus.

Aastal 1994 tekkis olukord, et hakkasime minema oma esimesele välisreisile Prantsusmaale ja Saksamaale, aga neli päeva enne väljasõitu teatas kindral Einseln, et orkester võib minna, aga dirigent mitte. Põhjenduseks ütles, et “joodikud Eesti Vabariiki ei esinda”. Oli vaja leida uus dirigent. Otsustamisaega oli viis sekundit. Tõusin püsti, panin pilli toolile ja ütlesin – kui orkestril ei ole midagi selle vastu, siis mina hakkan juhatama. Olin tolleks ajaks teinud hulga seadeid, teadsin repertuaari päris hästi.

Kuna uues olukorras oli vaja õppida dirigendiks, läksin Muusikaakadeemia magistrantuuri. Siis tegin ka doktorikraadi ära. Magistritöö teema oli “Eesti riikliku ja sõjaväelise tseremooniamuusika kujunemine 1920–1940”, doktoritööl “Eesti sõjaväeorkestrid 1918–1940 ”. Juhendajad Olavi Kasemaa ja sõjaväe poolelt Hannes Walter.

Praegust EV hümni ei peaks puutuma?

Muidugi mitte. Kui rahvas on selle kunagi valinud, siis las olla. Samas, kui rahva enamus otsustaks valida hümniks näiteks mõne Tanel Padari loo, hakkaks selle peale püsti tõusma ja mütsi maha kiskuma, oleks reaalne selle saamine hümniks. Seda vist siiski ei juhtu...

Kaitseväe orkester ja naised?

Kaitseväe orkestris on 40 meest, neist 7 on naised. Nii olen teinekord öelnud. Viis naist on hetkel reas, kaks lapsepuhkusel. Naisi ei tohi ka liiga palju olla. Neist väga lugu pidades ütlen siiski, et kui neid on liiga palju, tekib ka liialt probleeme, mida ainult meeste seltskonnas ei teki.

Kui naisi on parasjagu, teeb see mehed hoolivamaks ja parandab kõvasti keelekasutust. Meil tuleb palju viibida bussis kitsastes tingimustes ja kui seltskonnas on paar naisterahvast, siis paranevad käitumismaneerid ikka tunduvalt. Väga hulluks ei saa asjad minna, sest naisi on nii vähe, et kõigile niikuinii ei jätkuks. Üks perekond on orkestri töö käigus moodustunud.

Mitu korda peab püssi laskma ja mitu meetrit roomama, et muusik saaks loa sõjaväeorkestris töötada?

Poistele on kohustuslik ajateenistus, vanematel Nõukogude armee oma. Sõduri baaskursus tuleb läbida, et teada, mis see sõjavägi on. Kaks ja pool kuud ei saa kordagi pilli puudutada.

Elementaarsed asjad, nagu relvad ja roomamised, käivad asja juurde, aga ma pole kuulnud, et keegi selle üle kurdaks. Orkestrisse tööle tulles lõpeb roomamine ära, tegeldakse ainult muusikaga. Ajateenijatena on mul orkestrist läbi käinud väga huvitavaid inimesi, sest ega siis ainult puhkpillimängijad siia satu, ka klaveri- ja keelpillimängijad, koorijuhid. Kes puhkpilli ei mängi, maandub näiteks rivitrummariks.

Kuidas pikkadele bussisõitudele vastu peate? Kas see jooma ei aja?

Vanasti ajas. Aga see tore traditsioon, et väljasõit algab alkoholipoe külastusega, on ammu läbi. See ei ole enam võimalik, sest töökoormus on suur ja purjus peaga ei mängi oma partiid maha. On elementaarne, et sõjaväeorkester jõuab sihtkohta purukainena. Kolleegidelt teistest riikidest olen kuulnud, et neilgi on sama probleem kunagi tõsine olnud.

Kui vaba on kaitseväe orkestri liige arvamuse avaldamisel? Riigikogu palganumbrit tohib kritiseerida?

Nagu iga teinegi sõjaväelane, ei tohi. Kui vorm on seljas, ei või pressile poliitika teemadel midagi öelda. Muusikast võib rääkida. Mina ohvitserina pean ka erariides valima, mida ütlen, kui “Reporteri” mikrofon nina alla pannakse. Oleme andnud tõotuse, mille järgi me ei kritiseeri seaduslikult valitud parlamenti ja valitsust.

Kas on isiksuseomadusi, mis takistavad selles orkestris töötamist?

ERSO muusik võib öelda, et mina täna selles saalis ei mängi, sest siin on ainult pluss 12 kraadi. Meie orkestri liige võib öelda, et hea meelega ei mängiks, sest on miinus 12. Meie inimesed peavad olema valmis ekstreemolukordadeks.

Paljusid muusikuid peetakse boheemlasteks. Meie orkestris tekitaks boheemlus ainult probleeme. Näiteks ei tohi rastapatse teha, samas ei keela elektronmuusikule seda keegi.

Seeliku pikkus on määrustikus ette nähtud. Tagasihoidlik meik lubatud.

Mida te vabal ajal kuulate?

Mitte midagi, kui võimalik. Ja kui üldse, siis vana Queeni, Led Zeppelini, Procol Harumit.

Sümfooniliselt läbi komponeeritud rock’i või poppi, milles saab harmoonia arengut jälgida, midagi avastada. Neljast traadist ja kolmest duurist jääb mulle väheks.

Valik Peeter Saani tegusid

• Sündis 16. aprillil 1959 Võrus, õppis akordioni, klarnetit, saksofoni ja dirigeerimist.
  
  
• 2002 sai magistriks, 2006 doktoriks puhkpilliorkestri dirigeerimise erialal.
  
  

• 1980–1993 oli puhkpilliorkestris Tallinn klarneti- ja saksofonimängija, aastast 1993 töötab Eesti Kaitseväe Orkestris, alates 1996 orkestri ülem ja peadirigent.
  
  

• Major alates 2003.
  
  

• Valik autasusid: Kotkaristi kuldrist, Kaitseliidu III klassi Valgerist, USA Maavägede teenetemedal, Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemärk, Poola Vabariigi eriteenete kuldrist, Soome Vabariigi sõjaväemuusika teeneterist.
  
  

• Salvestanud muusikat üheksale plaadile.
  
  

• Annab igal aastal Eesti Kaitseväe Orkestriga kuni 10 kontserti sümfoonilise kavaga ja kuni 30 kontserti meeleolumuusikast. Puhkpilliorkestrite üldjuht laulupidudel.
  
  

• Seadnud puhkpilliorkestrile üle saja teose Tubinast muusikalideni.
  
  

• Tõlkinud lastekirjandust vene keelest, ilmunud neli raamatut.