07.03.2008, 00:00
Rikas ja ilus!
Koraanist doktoritööd kirjutav Üllar Peterson, kes on muuhulgas õppinud Kairos ja Teheranis, vaatleb Koraani nii peavoolu kui ka äärealade rakursist.
KORAAN
Koraani tähendused on eesti keelde tõlkinud Haljand
Udam.
Toimetanud ja saatesõna kirjutanud Amar Annus.
Kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Jaan Lahe.
453 lk
Eestikeelse tõlke autoriõigus AS Bit 2007.
NB: Eesti
keeles seni levinud Muhamedi asemel on Koraanis kasutatud Muhammadi nimekuju.
Tõlkija soov oli, et ilmuksid araabiapärased nimekujud.
Koraani eestikeelse tõlke ilmumine on märkimisväärne
sündmus Eesti kultuuriloos. Seni olime ainus Euroopa riik, kus puudus nii
Koraani tõlge kui ka mošee. Nüüd siis jääb
üle oodata oma mošee valmimist.
Koraan on üks
inimkonna kõige raskemini mõistetavaid alustekste zoroastristide
Avesta kõrval. Enam kui 150 aastat, alates Koraani-uurimise kui
teaduse tekkest, ei suudeta lõplikult vastata küsimustele,
millal see tekkis, kes on autor, mida seal üldse
räägitakse. Moslemite ametlik versioon on, et Koraan on ilmutatud
prohvet Muhammadile ajavahemikus 610–632 ning kolmanda kaliifi Uthmani
ajal (644–656) täelikult kokku kogutud ühtseks raamatuks,
milles pole läinud kaduma ainsatki silpi algsest sõnumist. See
seisukoht käriseb igast õmblusest ka islami enda allikate
põhjal, rääkimata Lääne kriitilisest teadusest.
Inimkonna pühad tekstid ei teki niivõrd lühikese aja jooksul
– nad kõik on läbinud sajanditepikkuse arengu. Ka islami oma
allikate teateil eksisteeris vahetult pärast Muhammadi surma kümneid
Koraanikoodekseid, mis erinesid Koraanist suuremal või vähemal
määral nii oma sõnastuse kui ka pikkuse poolest ja mida
keskvõim kiivalt hävitada püüdis. 1970. aastatel Jeemenis
?an‘?’ mošeest leitud Koraani katked kinnitavad teksti
aktiivset arengut paarisaja aasta jooksul pärast islami sündi.
Teaduslikust vaatevinklist on raske Koraani kohta midagi kindlat
öelda. Ta võib olla ükskõik mis – alates, nagu
mõned üksikud uurijad arvavad, islami-eelsete kristlike või
judaistlike sektide tekstide töötlusest ja täiendusest Muhammadi
poolt, lõpetades 1970. aastate lõpus John Wansbrough’
eestvedamisel tekkinud revisjonistide arvamusega Koraani kujunemisest alles 10.
sajandiks judeo-kristliku miljöö mõjul. Kahe äärmuse
vahele jääb n-ö peavool oma veendumusega Muhammadist kui Koraani
autorist ja teksti väljakujunemisest seitsmendal sajandil.
Et tegu on äärmiselt huvitava tekstiga, selles võib
nüüd veenduda ka iga Eesti lugeja.
Samas on Koraan suhteliselt
vaevarikas lugemine, seda järgmistel põhjustel.
Esiteks
, Koraan on sobilik pigem mitte lugemiseks, vaid
valjuks ettekandmiseks ja kuulamiseks. Sõna “Koraan”
(araabia keeles qur’?n) tuleneb arvatavasti araabia verbist qara’a
– “valjult ette lugema”, “deklameerima”.
Kirjapandud Koraan on alati olnud teisejärguline valjult ettekantava ja
kuulatava järel.
Teiseks
: Koraan pole
tüüpiline, kronoloogiline ja narratiivne pühakiri. Selle otsast
lõpuni läbilugemine ei aita teksti mõistmisele eriti kaasa.
Sest Koraani ülesehitus on ilma vähimagi loogikata: suurad
(peatükid) ei paikne kronoloogilises ega temaatilises, vaid pikkuse
järjekorras. Alguses on pikemad peatükid, lõpu poole aina
lühemad. Kõige pikem on 2. suura.
Sisult ja stiililt
jaguneb Koraan aga kaheks väga erinevaks perioodiks: Meka perioodi suurad
(aastad 610–622), milles on palju ilu, müst
ikat ja prohvetilugusid, ning stiililt kuivem, seadusi ja suhteid
mittemoslemitega reguleeriv Mediina periood (622–632). Mediina suurad on
enamasti pikad ja paiknevad Koraani alguses ning Meka omad lühemad, asudes
seega keskel ja lõpus.
Samas esineb ka pikki Meka ja
lühikesi Mediina suurasid. Seega Koraani otsast lõpuni lugedes
tuleb ette suuri stiililisi ja temaatilisi hüppeid.
Kuid see
on väike probleem selle kõrval, mida islami teoloogid juba
keskajal tunnistasid ja milles on praeguseks veedunud ka Lääne
teadus: valdav osa suuradest pole sisult ega stiililt terviklikud: pikkades
Mediina suurades leidub hulk ajaate (värsse) Meka perioodi temaatikaga,
lühikesed Meka perioodi suurad koosnevad aga vahel omavahelise seoseta
paari ajaadi pikkustest teemaarendustest, mille vahele on pilku veelgi
hägustama sattunud äratuntavalt
Mediina perioodi
materjali. See loob olukorra, kus mingi teema leiab katkendlikku
käsitlemist eri suurades. Suurad ise aga koosnevad tavaliselt erinevatest
ja omavahelise seoseta teemaarendustest (välja arvatud 12. suura –
Joosep).
Kolmandaks
: suur osa Koraanist
kujutab endast arvatavasti Muhammadi vastuseid “ilmutuste”
kujul olukordadele ja küsimustele, mille olemust ja asjaolusid me
kahjuks ei tea. Seega on teise poole eemaldamise tõttu dialoog sageli
moondunud monoloogiks. Kriitilisemad islamiuurijad arvavad, et sellest
lähtuvalt pole meil põhjust usaldada Muhammadi elulugusid (s?ra)
ega Koraani kommentaare (tafs?r), sest need kujutavad endast kunstlikke katseid
luua
Koraanile mingigi koherentne raamistik, see puuduv teine pool.
Toetudes rahva seas ringlevale pärimusele (hadith – ütlus,
jutustus), püüdsid islami õpetlased umbes sajandi jooksul
pärast Muhammadi surma siduda iga suura või seal sisalduvad
erinevad teemaarendused mingi sündmusega Muhammadi elus. Näiteks
lõiku 53:19–23 seletab islami ajaloo isaks tituleeritud Tabari
(838–923) kuue lehekülje pikkuse looga, kuidas oma hõimu
poolt taga kiusatud Muhammad lepituseks nõustus ilmutuse kaudu
tunnistama kolme peamist paganlikku araablaste jumalannat Al-Lati, Manatit ja
Al-Uzzat “vahendajaks Allahi ees”. Hiljem Muhammad loobus sellisest
kompromissist, mõistes, et Saatan oli talle “sõnad keelele
heitnud”. Kolme jumalannat tunnistanud ilmutus olevat Koraanis kiiresti
asendatud seal praegu asuva hurjutamisega nende aadressil. Sellise loo taustal
saab lõik 53:19–23 palju selgemaks, omandab mõtte ja muutub
omaette looks 53. suuras leiduvate teiste teemade kõrval. Iseasi,
kas midagi sellist toimus – sajand varem esimese säilinud Muhammadi
eluloo kirjutanud Ibn Ishaq (u 704–767) ei maini sõnagagi seda
hiljem “Saatanlike värsside” nime all kuulsaks saanud lugu.
Seega tasub Koraani lugedes meeles pidada, et kõik seal
leiduvad arvukad, kuid sageli arusaamatud või mõtteta lood ja
teemaarendused leiavad väga põhjaliku, piltliku, kuid enamasti
meelevaldse seletuse islami allikates. Umbes sajand pärast Muhammadi surma
polnud suur osa Koraanist enam arusaadav ei lihtrahvale ega ka
õpetlastele. Teksti tuli lahti mõtestada, mille käigus
hakkas alates kaheksandast sajandist kujunema omaette teadusharu.
Selle tulemusel tekkis umbes 13. sajandiks islami õpetlaste
ainuõigeks kuulutatud arusaamine Koraanist, mis võis aga teksti
algsest mõttest vägagi lahkneda.
Neljas
ja väga intrigeeriv probleem on Koraani
hilisemate ilmutuste vastuollu minek varasematega. Jätame kõrvale
sellised apsakad nagu maailma loomine kuue päevaga (10:3; 11:7; 25:59
jne), mis põhjalikumal loomisprot
sessi kirjeldamisel osutub kaheksaks päevaks (41:9–12), või
inimese loomine Jumala poolt kõige esimeses ilmutuses
hüübinud verest (96:2), siis savist (15:26) ja lõpuks
tilgast või spermast (80:9); eksimused ajaloofaktides, nagu juutide
poolt Ezra jumala pojaks pidamine (9:30), või ilmne Piibli temaatika
halb tundmine Jeesuse ema Maarja segiajamisel Moosese õe Mirjamiga
(19:27–28) või vaarao naise (28:9), mitte õe pidamine
Moosese lapsendajaks, jne jne.
Hoopis problemaatilisemad on mitmed
vastuolulised kontseptuaalsed arengud Koraanis.
Ilmekas näide on
seoses alkoholiga (vein), mida esmalt Mekas kiidetakse (16:67), peagi aga
muretsetakse Mediinas joobnute palvele tuleku pärast, kuid sugugi ei
keelata vägijooki (4:43), järgnevalt hoiatatakse selle liigse
tarbimise eest (2:219), viimasena ilmutatud suuras enne Muhammadi surma aga
keelatakse sootuks (5:90).
Samasuguse täispöörde
teeb ka suhtumine mittemoslemitesse: Meka suurades inimarmastust ja
kannatlikkust kuulutav prohvet hakkab peagi Mediinasse jõudnuna ja seal
sõjaliselt ja varaliselt võimsust kogununa esmalt neid hurjutama
(esimene pool pikimast suurast Lehm, nr 2), mis ühes viimastest suuradest
(nr 9, Kahetsemine) päädib käsuga võidelda kõigi
mittemoslemitega, kuni need alluma hakkavad. Sellise arengu käigus kujuneb
terminist “pingutama jumala teel” (džahada f? s?bi ll?h)
kõigile moslemitele kohustuslikuks saanud džihaad. Selliste
kontseptuaalsete vastuolude selgitamiseks lõid islami teoloogid hiljem
tühistamise ja asendamise (naskh) teooria, mille järgi, toetudes
2:106 ja 16:101 tühistavad hilisemad ilmutused varasemad loogilise
vastuolu korral. Selliseid tühistatud, kuid Koraani tekstis esinevaid
kohti on islami teoloogide arvates sadu.
Näiteks on sellise
teooria kohaselt andeksand kristlastele ja juutidele (raamaturahvad) ja
sõjalise konflikti keelamine nendega (2:109) hiljem tühistatud
Muhammadi surmaeelse ilmutusega, millega kuulutatakse sõda kõigi
mittemoslemite vastu kuni nende alistumiseni muhamedlastele (9:27), või
keeld sõdida paganatega pühadel kuudel (2:217), mis on
tühistatud õhutusega sõdida nendega igal ajal (9:36).
Viienda
, omaette laia probleemide ringi
moodustab Koraani keel – me ei tea, kas see oli araablaste
kõrgklassi ja luuletajate kultuurkeel, Muhammadi hõimu
kuraishiitide dialekt, beduiinide kõnekeel või Muhammadi
töötlusena segu neist kõigist. Osa uurijaid on
täheldanud, et hulk Koraani sõnavarast, eriti võtmeterminid,
on võõramaist päritolu laenud.
Seega on
Koraani puhul tegu äärmiselt rikka ja sügava tekstiga, mida
võib tunnetada ja mõista tuhande ühel eri moel.
Viimasena
tuleb mainida Koraani tõlkimisega seotud
problemaatikat. Moslemite veendumuse kohaselt pole Koraani võimalik
tõlkida. Sellega tuleb nõustuda põhjusel, et paljude
terminite puhul peab piirduma vaid oletustega, mitmed seal esinevad
grammatilised vormid on võõrad klassikalisele araabia keelele,
suur osa tekstist on arusaadav vaid islami traditsiooni valguses, mida meil aga
pole alust usaldada – tõepoolest, kuidas üldse sellist teksti
olekski võimalik tõlkida! Iga Koraani tõlge on puudulik
– vist vaid selles on Koraani uurijad nüüdseks üksmeelele
jõudnud. Seda arvesse võttes väärivad sügavat
austust esimese eestikeelse tõlke autor, toimetaja ning kommenteerija.