Muljetavaldav on autori rekonstruktsioon Tartu piiskopilossist Raeplatsilt vaadatuna (lk 103), see toob silma ette Tartu, milline see võinuks olla, kui linn oleks läbinud arengu nii, et säilinud oleks kõik varasemad olulised ehitised.

Soravalt loetavas tekstis ei kalduta liialt erialaterminoloogiasse, samas välistatakse vulgarismid ja kantseliit. Raamatut lugedes on tunnetatav autori vahetu suhe ainesse, lapsepõlves ja nooruses kogetu tugev mõju, mis teeb kogu teose vägagi isiklikuks ja seepärast tõsiseltvõetavaks.

Kuigi tegemist pole teaduslikkusele pretendeeriva teosega, oleksin soovinud siiski natuke põhjalikumat tausta selgitamist. Nimelt võinuks juhtida tähelepanu asjaolule, et Tartu hiilgeajal (15. sajandil) oli see Tallinna järel Vana-Liivimaa suuruselt teine linn, ületades Riiatki. Keskaegse sära lõpetas aga Liivi sõda, kui 1558. aastal pärast Tartu vallutamist terve kodanikkond Venemaale deporteeriti ning Ivan IV väed linna rüüstasid. Peeter I kordas seda Põhjasõja ajal, lammutades ühtlasi Tartu täielikult. Pärast seda mattuski enamik keskaegsest linnast 2-3 meetri sügavusele.

1775. aasta suurpõlengu järel, kui maha põles kaks kolmandikku Tartust, lubati Katariina II edikti alusel kesklinna ehitada ainult kivihooneid. See tagaski Tartu väljaehitamise 18.-19. sajandil terviklikult mõjuva klassitsistliku linnana, mistõttu hakati Tartut ülikooli hoonete valmimise järel Emajõe Ateenaks nimetama. Selline kivilinn levis ka Ülejõe algusesse ja raudtee suunas Toometagusele ja Riiamäele.

Tartu kesklinnas oli kuni 1944. aastani ainult kaks haljasala - Barclay plats ja Vabaduse puiestik. Sellisest tihedast linnakoest oleks hea ülevaate andnud 1926. aasta aerofoto, mille kõrvutamine raamatus ohtralt esitatud sõjapurustuste fotodega oleks tekitanud ilmeka kontrasti.

Viis tinglikult linnaväravaist lähtuvat jalutuskäiku struktureerivad raamatu hästi loetavaks tekstiks ja iga neist annab värvika ja inforikka ülevaate käsitletavast piirkonnast. Tartut tundvale lugejale on kirjeldused lihtsalt jälgitavad, aga külalisele oleks abiks, kui iga jalutuskäigu trajektoori illustreeriks vastav skeem, kus oleks näidatud ka kirjeldatavate objektide asukohad aadressidega.

Kuid esineb teisigi täpsustamist ja täiendamist vajavaid seiku. Nii ei toetu Raekoja plats 18 hoone vundament enam mädanevatele kuusevaiadele, nagu autor lk 24 märgib, vaid vundamendiks on rajatud uus rostvärgiga turbakihti läbistav raudbetoonvaiastik.

Kivisilla taastamiseks (lk 35) telliti 1993. aastal eskiisprojekt, nagu ka Kaarsilla seisundi hinnang. Taastamisprojekti alusel oleks Kivisilla uuesti ehitamine maksnud 35 miljonit krooni. -Kaarsilla seisund osutus aga üllatavalt heaks ja umbes pool miljonit krooni maksnud renoveerimise järel peaks see veel viiskümmend aastat püsima. Ent linnal ei olnud Kivisilla taastamiseks raha, selleks ei saadud toetust ka riigilt ega suutnud koguda Kivisilla taastamise fond, mistõttu rajati fondi rahaga Kivisilla otsa vaid skulptor Tiiu Kirsipuu loodud mälestusmärk.

Emajõe kallaste ääres ei seisnud väiksemad laevad ja paadid mitte viimase sõjani (lk 40), vaid veel 1960ndail, mil toimus palgiparvetamine linnast allavoolu asuvasse metsakombinaati. Suur saeveski, kuhu Emajõelt palke parvetati, asus Tartu ülikooli spordihoone kohal, mis ehitati 1970. aastatel.

Taasavatud Tartu ülikool alustas oma tööd hoones Raekoja plats 6, kus oli ka kuratoorium, ja von Bocki majas Ülikooli 16, mitte hoones Lai 30 (lk 71).

Vabaduse silla osas tuleb täpsustada (lk 76), et 1989 käidi välja idee see taastada, kuid tol ajal oli muinsuskaitse kategooriliselt Laia tänava liikluskoormuse suurendamise vastu. Nii otsustati 1991. aastal rajada Vabaduse silla asemele kergliiklussild, mis järgiks omaaegse silla siluetti ja kust oleks võimalik ka operatiiv-autode ülesõit, transpordisild otsustati rajada Kroonuaia tänavale. Metallsild valmis 1993. aastal arhitekt Andres -Lunge projekti järgi, kus sillapiirete kujundamisel kasutati omaaegse sillapiirde kasseteeringut. Silla maksumus oli 1,5 mln krooni ja autoliikluse probleemi lahendanud Kroonuaia transpordisilla maksumus 15 mln krooni.

Eesti Teaduste Akadeemia tegutses 1938-1940 hoones Lai 36, mitte Lai 34
(lk 72), kus töötas hoopis Tartu ülikooli põllumajandusosakond ja asus mitu ülikooli professorite korterit.

Vanausuliste kirik asub Põik tänavas, mitte Pika tänava ääres (lk 127).

Ülaltoodud märkused ei vähenda aga absoluutselt raamatu huvitavust ega rikkalikku informatsiooni ja seda võib julgelt soovitada rikastava lugemisena kõikidele Tartu aja- ja ehitusloo huvilistele. Eriti tasuks aga raamatust uusi teadmisi ammutada linna haldamise ja kujundamisega tegelevail poliitikuil ja ametnikel.


Jaak Juske
“Lood unustatud Tartust”
Pegasus, 2013. 192 lk.