Rikkus ja viletsus: SAO-PAULO RAPORT
Hiljaaegu avanes mul võimalus käia kahes maailma suurimas metropolis, São Paulo’s ja Istanbulis, mõlemas eri arvestuste järgi 13–14 miljonit elanikku. Istanbulis, Marmara ülikoolis lugesin komplekti loenguid Eesti kunstist, rõhuga meie maalikunsti hetkeseisu ja õpetamismetoodikate tutvustamisel, São Paulo oli mu enda valik pärast rahvusvahelist work-shop’i Florianopolise lähistel (São Paulo või Rio on nii või teisiti need linnad, kuhu üle-Atlandi lennud esimesena maanduvad). Osalesin kuue suure maaliga 12 riigi kunstnike heategevuslikus näituseprojektis (paremal kõrval näituse plakat) Santa Catarina provintsi kunstimuuseumis Florianopolises, 20. juulist kuni 3. septembrini on näitus üleval Centro Cultural São Paulo äsja remonditud näitusesaalides, linna ühes prestiižikaimas näitusepaigas.
Linnast
Veel enne kui ERKIs arhitektuuriõpingutega alustasin, s.o siis 1970ndate alguses, oli mu väljalõigete mapis Ida-Saksa ajakirjast NBI pärit linnulennuline vaade São Paulo kesklinnast, 1950ndate ja 60ndate pilvelõhkujate merest. Brasiilia prokommunistlik arhitekt Oscar Niemeyer ja tema modernistlikud ja sotsiaalsed utoopiad olid põhjuseks, et ambitsioonikas noor demokraatia sai tollase Ida-Euroopa pressis palju leheruumi.
Praeguses, liberaliseeruvas ja tasuta teenuseid koomale tõmbavas maailmas on tollased kultusobjektid, nagu Ladina-Ameerika memoriaal (mis tegelikult kujutab endast modernistlikku, nüüdseks ilma konkreetse funktsioonita monoliitsest raudbetoonist valatud ja valgeks võõbatud vormimängule rajatud fantaasialinnakut), MAM (moodsa kunsti muuseum), sealsamas Ibirapuera pargis asuv nn Biennaalide paviljon jpt Brasiilia tollase arhitektuuripressi lehekülgedele ja kunstiajalugudesse lennutanud hooned tehniliselt halvas seisus. Kuigi kunstinäitused neist enamikus küll toimuvad, on nad linna põhiarteritest ja publikuvoolust kõrvale jäämas.
Vaid Avenida Paulistal asuv neljal punasel trepišahtil kõrguv massiivne MASP (São Paulo kunstimuuseum) oleks nagu paremini hoitud ja rahvast tulvil (kuni 20. augustini on seal esinduslik Degas’ retrospektiiv ja seal on eksponeeritud ka suurim ja hinnalisim Euroopa vana kunsti kogu Brasiilias).
São Paulo’t ennast võrdleks aga kivist džungliga, kus erineva genoomiga ehitussubstantsi olelusvõitlus, mõnikord ka kõrvuti asetsevate majade sünd ja surm eri linnaosadele paremaid ja halvemaid aegu kuulutab. Avenida Ipirangal, ülikiirelt getostuvas endises linnasüdames, asub omaaegne šikim pilvelõhkuja, elegantse stream-line’igaTerraco Italia, ning lähedalasuv Santander Banespa, mis lausa kopeerib Empire State Buildingut. Õõvastav on näha mustavate aknaavadega ja grafitiga kaetud mahajäetud kõrghooneid, SP süda aga meenutabki kohati Hollywoodi negatiivse stsenaariumiga ulmefilmi gangide kontrollitud tulevikulinnast, mis mitmel pool maailmas juba reaalsuseks. Turiste São Paulo’s praktiliselt ei ole, kuigi äride ja kontorite lahtioleku tundidel on kolme tüüpi politseiüksustega ja eraturvafirmade soomukitega tagatud elementaarne turvalisus tänavatel. Rikkuse ja viletsuse nii tihe kokkupakkimine on Brasiilia metropolid muutnud peaaegu haldamatuteks konglomeraatideks, kust on keskklass ennast välja lülitamas, kui ühest turvatsoonist, büroost või ostukeskusest mööda kiirteed teise, tarade, okastraatide ja mehitatud valvega elurajooni või teatrisse-kinno-muuseumi-restorani kihutatakse.
Kirikusse läbi turvakontrolli
Linnasüdames asuvasse ajaloolisse Se katedraali sai vaid läbi mitmekordse hambuni relvastatud turvaaheliku, kes kodutute noorukite ja taskuvaraste jõuke kirikust eemal hoidis, tagamaks katoliku kiriku jumalateenistuse “häirimatut kulgu”.
Olin Brasiilias heategevusliku kunstiprojekti Paint-a-Future raames, kus 12 maa kunstnikud töötasid Santa Catarina provintsi maalilistes, turvatud kuurortides. See, et ainuüksi meie lõunasöök maksis pool lihttöölise kuupalka, on osa Lõuna-Ameerika reality’st. Arusaadav, miks Che Guevara pildiga T-särgid ja mitte ainult särgid sealmail in on, ja miks on Kuuba nii populaarne.
Kommunistlikke “maailmavaatelisi hälbeid” ei pruugi eelnevalt olla, kuid vaid osaliselt saab mõista sealse keskklassi võimet enneolematu sotsiaalse ebavõrdsuse tingimustes oma silmaklappidega eluga toime tulla. Mõtlen siinkohal olematut südametunnistust ja soovimatust midagigi muuta. Brasiilia suurlinnade sotsiaalseid pingeid üritavad võimud ohjata küll tasuta rock-kontsertidega (nagu São Paulo’s 1. mail kogu linnasüdant kattev “ülevalt poolt” korraldatud rock-festival) ja samba-karnevalidega (nagu Rios), kuid julmuse dimensiooni see ei kõrvalda.
Kunsti võimalikkusest?
Brasiilia on tugev kunstimaa, kes ka rahvusvahelises biennaalikunsti-mängudes on tõsiseltvõetav tegija (meenutagem vaid Brasiilia paviljoni viimastel Veneetsia biennaalidel). Luksus ja kontrastid on Ladina-Ameerikale traditsiooniliselt omased, kunst ei asetu siingi moraaliapostlina ühiskonna kohale, heal juhul markeerib ta sotsiaalseid probleeme, mängides üldjuhul valitsevate klasside viiulit.
Hotellides jagatav SP this month ja Mapa das artes São Paulo on ainukesed ingliskeelsed allikad, kust saada jooksvat kunstiinfot, viimane on väga ülevaatlik, kuid oma 5000se (ingliskeelse) tiraažiga hiigellinnas raskesti tabatav.
MAM (Moodsa kunsti muuseum) eksponeeris brasiillase Alfredo Volpi (1896–1988) 135 modernistlikust nn lipumaalist koosnevat retrospektiivi, kust huvi pakkusid vaid varajased tööd, kus stiil veel kanoniseerimata. Kuid, nagu öeldud, jalutada “elavas arhitektuuriajaloos” on elamus omaette. Samas pargis asuvas nn Biennaalide paviljonis nähtud São Paulo teine kunstimess (SP ARTE) oli üllatus, lähenedes ekspositsiooni kvaliteedilt ja kujundusprintsiibilt pigem biennaalile kui täistopitud boksidega messile (võrreldes näiteks jaanuarikuise Londoni kunstimessiga). Kui Londonis oli hetkel hästi müüv maalikunst kõik muud kunstialad välja tõrjunud, siis SPs oli installatiivne skulptuur, kohati absurdsetest visuaalsetest paradoksidest tulvil, hästi esindatud.
Välisgaleriisid küll nappis (vaid üksikud Uruguayst, Hispaaniast, Portugalist, USAst, Saksamaalt), kuid pakutu kvaliteet oli kõnekas. Berliini galerii DNA esineja Clemens Krauss oma pastoossete figuratsioonidega esineb näiteks hetkel ka noortenäitusel Frankfurdi Kaasaegse Kunsti Muuseumis, või näiteks São Paulo galerii Arte 57, mille Claudio Edingeri poolenisti fokuseerimata värvifotode retrospektiiv “Jeesusest Milagres’ni” tegeleb just Brasiilia lõhestatud ühiskonna segmentide ja nendevaheliste “eelarvamustega”.
Hiigelhalli kolmandal korrusel olid mais avatud ka kunstimessi satelliitprojektid, SP Ülikooli Kaasaegse Kunsti Muuseumi (MAC) poliitiliselt korrektne, aga sellegipoolest ebaühtlane projekt “Africa- Brasil” ja Brasiilia noorte kunstnike näitus, mis oli väga hea.
Brasiilia Tate
Luzi raudteejaama taga, linnapargi veeres asub São Paulo variant brittide Tate’ist. Kümmekond aastat tagasi põhjalikult moderniseeritud muuseum Pinacoteca do Estado on linna vanim, sisaldades rohkem kui 6000 maali, joonistust, skulptuuri, fotot ja installatsiooni 19. saj teisest poolest kuni 21. saj alguseni. Avatud vanad tellismüüritised ja kontrasteeruvad terassillad interjööris seovad ta muuseumiarhitektuuri moodsaimate suundadega maailmas. Ekspositsioon tundus õige kodune, sest tuumikmaade kronoloogiat oli ka siin piinlikult täpselt jälgitud – rahvusromantismist kuni popkunsti ja kontseptualismini välja – ja aitas minul küll kätte saada tunde, kuidas meie oma KUMU ekspositsioon mujalt tulnule võiks paista. Kattumisi, kuni tiheda ja kolmes reas ekspositsioonikujunduseni, oli veelgi.
Brasiilia kultuur on kogu 20. sajandi toitunud Euroopast tulevast immigratsioonist, kõigepealt I maailmasõja järel joonistuvast uuest Euroopa kaar-dist johtuv laine, siis natsi-Saksa eest põgenejad ja kõige lõpus II maailmasõja resultaadist ja kommunismi levikust tulenev põgenikelaine, kaasa arvatud kahtlase minevikuga natsi-tegelased ise.
Hea valik skulptuuri, maali ja eriti graafikat ja joonistust tema nn saksa, brasiilia ja prantsuse perioodidest on väljas leedu-juudi päritoluga Lasar Segalli majamuuseumis.
Meie “Eesti kui märk” võtmes tundus olevat “Brasiilia paradoksid”, hästi rahastatud ja uutele meediatele keskendunud Itau kultuurikeskuse neljal tasapinnal eksponeeritud 78 kunstniku 140 tööst koosnev suurnäitus. Mässumeelsus aga avaldus kas või näiteks selles, et videos Atendado purustas Eduardo Srur suurte billboard’ide strateegilistes kohtades (õnnelike inimeste veel õnnelikumatel nägudel) värviga täidetud kilekotte, kattes nood n-ö pollocklikult orgastilise värvivihmaga.
“Ultramoodsat”, s.t moest läinud hingetut elektroonilist kunsti, umbes sellist nagu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus meile “Interstandingute” raames impordib, võis näha aga FAAPi (Armando Alvares Penteado fond) tuttuues, aga rabavalt maitsetus palees – arhitektuurilt midagi Kristiine keskuse ja Moskva metroo vahepealset. Oscar Niemeyeri sotsiaalsete utoopiate ja rafineeritud vormide aeg on Brasiiliast jäädavalt kadunud, ja sellest on kahju. Minu meelest oligi selline vormikultuuri õitseng just seal ja tollal üks säravamaid Brasiilia paradokse.
