Rinne ja netikaubandus

Jah, Eesti muusika eest tahaks maksta. Aga veebilehel Muusika24, kus kõikvõimalik Eesti muusika kenasti kättesaadav, s.t ostetav, maksab lugu 12.90 krooni. Oot-oot! Artur Rinne “Vahva mees”, mil pikkust napilt üle minuti, maksab 12.90! Rinne (austet eurohelilooja Priit Pajusaar ja teised, kas teie peate seda portaali?) jääb mul seekord ostmata. Estraadiklassik kuulmata. Ma ei hakka teda otsima ka mõnest mugavast failivahetusprogrammist. Mõni teine, ma usun, teeb seda kindlasti.

Ajal, mil ühe tuntud failivahetusprogrammi hoidjad said kohtulikult karistatud ning usinad Eesti autorikaitsjad roogivad You­tube’ist, meie muusikute jaoks ainsast toimivast väliskanalist, välja omamaiste artistide klippe, jään sageli mõtlema, mis oleks see mõistlik kompromiss ja lahendus.

Öeldakse ju, et pastat tuubi tagasi ei aja. Suuremat osa netikasutajaist muusikat ostma ei pane. Eriti juhul, kui see tundub kallis ja mujalt saab muidu.

Ühest küljest jah, hea kauba eest maksaks klassikule (või tema järeltulijatele) ja tema lugude loojatele ning fonogrammi omanikule (Rinne puhul ilmselt rahvusringhäälingule, keda maksumaksjana niigi üleval pean). Ent kõik see kokku on ehk pool veebipoes küsitud summast. Saan aru, et kaupmees on teinud kulutused, et teha äri. Aga miks see äri paistab ebaõiglane?

Äkki oleks mõistlik võtta see raha kanalist, mispidi kogu see kraam failidena liigub? Mida võimsam kanal, seda tõenäolisemalt filme ja musa alla tirid ning seda enam maksad. Igaüks, iga kuu natuke. Kokku piisavalt.