RISTIRÜÜTLID BREŽNEVI AJAST
Varajase muusika ansambel Hortus Musicus on saanud 30aastaseks. Nende esimene kontsert toimus Kiek in de Kökis 12. novembril 1972. Mõelge korraks sellele jadale: sotsialistlik ühiskonnakord, kommunistlik ideoloogia ja keskaja muusika. Guillaume de Machaut, Adam de la Halle, Philippe de Vitry, Guillaume Dufay – 13.-15. sajandi heliloojad. Nende läbinisti ebakommunistlike heliloojate muusikat esitab kamp fanaatikuid konservatooriumi esimese kursuse viiuliüliõpilase Andres Mustoneni initsiatiivil. Uskumatu, et sel kõigel lasti toimuda. Pärast seda polnud ENSV enam endine.
Mustoneni ja Hortuse järgmine suur jälg on 1978. aastal korraldatud Varajase ja nüüdismuusika festival, ilmselt legendaarseim muusikaüritus siinses muusikaajaloos. Tallinnasse sõitsid kokku Nõukogude Liidu suurimad muusikutest dissidendid – praegused maailmakuulsused – ja Pärt esitles oma kuulsat tintinnabuli-stiili.
Hortust on jumaldatud ja kriitika on neid kaua aega taevasse kiitnud (mõtetpidi on nad seal niikuinii), praegu on aga ansambli vastas hääled, mis leiavad, et vaatamata nende varajastele suurtele tegudele ei pruugiks Hortus enam riigi toel tegutseda, sest viis, kuidas nad muusikat tõlgendavad, ei ole “õige”. See on mõne kõrva jaoks liiga vabameelne segu aegadest ja kultuuridest, eitab esitustavasid ja mõjub nagu kuhi igast ilmakaarest kokku kantud eri suuruses teradega liiva.
Pöördume tagasi algusesse. Andres Mustonenist nõrgema usu ja natuuriga inimene poleks sellise teoga ilmselt hakkama saanud – hakata avalikult mängima varajast (loe: valdavalt väga religioosset) muusikat Brežnevi võimu ajal. Kuidas see ikkagi toimuda sai? Mustoneni arvates ei suuda ükski ühiskondlik kord, ei tookordne ega ka praegune, lämmatada tõde. Ilmalikel võimudel ei ole nii suurt vaimset jõudu. No kui meid oleks maha lastud, füüsiliselt hävitatud nagu vene luuletajaid... Tõsi on see, et totalitaristlikes riikides ei jäänud tegelikult midagi loomata. Loomata jäävad asjad vabaduse tingimustes. Sest ahvatlusi on nii palju ja inimene jätab selle peamise asja tegemata. Meil ei olnud tookord mingit valikut, ühtegi muud võimalust, kui ainult oma asjaga tegeleda. Selleks, et üldse elada, et mingit elukvaliteeti luua. Kõik üritasid ju takistada, aga miks see neil ei õnnestunud? Ka praegu üritab keegi kogu aeg sudida, aga see ei mõju. Selle pärast, et kui puu – arbos, Arvo kirjutas sellenimelise loo – on suur, on tal juured väga sügaval. Kõrbes kuni 80 kilomeetri sügavusel, ma just hiljuti lugesin sellest. Kui su juured on nii sügaval, ei mõjuta ilmaliku maailma sahin sinu tegevust.
Selle eest on Hortus Musicus kui ristirüütel ja pioneer ühes isikus vähendanud ja tühistanud sahinat ilmalikus maailmas. Seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel andis tema oma kuulajaskonnale sama tugevaid impulsse, nagu andsid Propeller või Ruja isamaalised lood nende bändide kuulajatele. Osalt kuulajaskond ju ka kattus, kasvõi tollal puberteediga võitleva siinkirjutaja puhul. Mul on meeles üks Hortuse kontsert Tartu Riikliku Ülikooli aulas kaheksakümnendate keskel – püha taevas, kui ilusad kostüümid ja veel küünlavalgus ka!–, mille järel ma nagu tiibadega ja süsti saanult läbi lume kodu poole lendasin ja kogesin niisugust inspiratsioonihoogu, et oleks silmapilk Raekoja platsil millegi suurega hakkama saada tahtnud. Üks ettekavatsemata naljakas hetk oli sel kontserdil samuti. Seniajani on meeles imestunud rõõmus ilme flöödimängija Neeme Punderi näol, kui ta pärast soolo mängimist korraks küünarnukki kuhugi toetada tahtis ja avastas, et on end nõjatanud Lenini büsti alusele, otse isakese pea kõrvale.
Nime Hortus Musicus sai ansambel selle pärast, et Mustoneni jaoks ei tulnud kõne allagi selliste sõnade nagu antiqua, academy of ancient music või muu seesuguse figureerimine tema ansambli nimes. Terminil hortus musicus on ajalooliselt kaks tähendust: muusika aed ja muusikalised väärtused. Mustoneni, kellel on vastupandamatu tõmme allegooriliste ja filosoofiliste tähenduste poole, võlus eriti see viimane kombinatsioon, väärtused. Mustoneni “väärtuste aias” on laulnud ja pilli mänginud muusikuid, kelle nimi meile praegu eriti midagi ei ütle, aga selge tuumik – olgugi, et nad on aiast vahel ka väljas käinud või rohivad praegu üldse mõnd teist aeda – on selge. Helle Mustonen, Riho Ridbeck, Peeter Klaas, Neeme Punder, Olev Ainomäe, Jaan Arder, Joosep Vahermägi, Tõnis Kuurme, Valter Jürgenson, Imbi Tarum, Marje Tralla. Sõpruskonda, mis Hortusele teed sillutas, kuulusid näiteks ka Tõnu Kaljuste ja Paul Mägi.
Kuidas Mustonen (Mustikas, ütlevad paljud muusikainimesed) üldse tuli mõttele minna keskaja ja renessanssmuusika juurde? Hea küll, siin olid esinenud vanamuusikaansamblid Moskvast ja Viinist. Mustoneni läheduses olid õpetajad Heimar Ilves ja Hugo Lepnurm, kellega sajanditetagusest kunstist rääkida. Oli ka Pärt. Need kolm olidki esimesed, kes said teada Hortus Musicuse tulemisest. Aga millalgi pidi ju käima see “sähvatus”?
Noh, Buddha istus ka puu all ja siis tuli valgustatus, aga tema ei öelnud ka selle päeva ega kellaaega! Tegelikult tuli küll sähvatus ja tuli väga intensiivsest tegelemisest kaasaja muusikaga.
Mustonen on nimelt üks nooremaid inimesi Eestist, kes käis kuulsal uue muusika festivalil “Varssavi sügis”. Sel ajal polnud tal veel passigi. Umbes kolmeteistkümnendast eluaastast viieteistkümnendani oli ta avangardihull, kes neelas Boulezi, Cage’i, käis kohtumas Stockhauseniga.
Just hästi sügavale uue muusika sisse minek katapulteeris ta sealt välja. Mustonen avastas, et tema ees on tupik. Ja see eksisteerib siiamaani, ainult et keegi neist, kes tupikus tegutsevad, ei saa aru, et see on tupik ja nad on vihased nende peale, kes selle välja ütlevad. Tupikus olijad kritiseerivad neid, kes on väljaspool, käib väga kõva võitlus.
Tupiku äranägemisest tuli veendumus ja see “sähvatus”, mis ütles, et hoopis teisest kohast tuleb alata. Minna ajas nii “alla” kui saab ja hakata sealt midagi otsima. Mustonen leiutas endale ise uue hariduse järjekorra.
Kas vastab tõele, et Hortus kasutas oma tegevuse algul pille otse Teatri- ja Muusikamuuseumi vitriinist? Jah, nii vitriinist kui ka laost, see oli fantastiline! See, et neid meile anti, on väga haruldane juhtum. Muuseumis oli orel, keelpille, ja me kasutasime neid tehniliselt nii, nagu keskaja muusika esitamiseks oli vaja.
Vähe sellest. Hortus mängis keskaja euroopa muusikat isegi eesti rahvapillidel. Machaut ja moldpill... Rüütlilaulikud ja hiiu kannel...
Ja läksitegi eesti rahvapillidega lavale ja mängisite Machaut’d? Ja truvääride lugusid ja kõike muud, aga ma presenteerisin eesti rahvapille kui euroopa pille.
See tähendab, et kuna meie rahvapillide analoogid on olemas ka mujal maailmas, siis Mustoneni argiste piirideta mõtlemise järgi võis neid vabalt kasutada. Kui mõelda, siis niikuinii ei saa me viia oma kõrvu 14. sajandisse, et kuulda, kuidas muusika siis kõlas.
Kas autentsus on olemas?
Ei ole. See sõna tuleb ära kaotada. Kui üldse, siis autentne on ainult see, mis on siiras ja pühendunud. Ei saa öelda, et midagi tuleb teha nii ja midagi naa. Loeb isiksus ja see, kuidas keegi asju tajub. Isiksused ja kosmopoliitne vaim on igal ajal ja igas kohas ühesugused. Keskajal, kaasajal, Araabias, Indias.
Pillide juurde hankimiseks toimus pidev seadusevastane tegevus. Oma raha vahetati valuuta vastu, otsiti kontakte Soomes ja Rootsis. Kõik toimus puhtast idealismist ja paljude Hortuse tegude eest oleks võinud vangi minna.
Varajase ja nüüdismuusika festival aastal 1978 oli tohutu mõjuga sündmus Eesti ja N Liidu muusikaelus, Hortuse eluloos ja Mustoneni arvates tema omas eriti. Tema jaoks oli see pöördepunkt, uus minek uue muusika juurde. Umbes kaheksa aastat ei tunnistanud ma peaaegu sektantlikult midagi peale selle, millega ma ise tegelesin. Aga nüüd olin kogu selle uue loomise, Pärdi tintinnabuli-stiili sünni juures. “Tabula rasa”, “Fratres”... Tintinnabuli oli selle perioodi tähtsaim õpetus – loobumine ja taandamine. Kui oled taandanud üleliigse, tunned end väga kergena ja võid teha väga suuri hüppeid.
See festival oli Mustoneni sõnade järgi “uue vaimsuse esimene foorum, ühe tohutu protsessi algus”. Siis kuulus Hortus juba ENSV Riikliku Filharmoonia alla, kõik maksti välja ja võimud olid taas võimetud midagi takistama.
Kolmteist aastat tagasi paluti Hortus Vatikani, paavsti audientsile. Mida paavst ansamblile ütles ja mis keeles?
Eesti keeles.
Väga kõva aktsendiga?
Ei, see on huvitav, et tal on kõigis keeltes sama aktsent, selline poolpehme. Ta tervitas meid, soovis õnnistust. Laulsime koos temaga Ave Maria palvet. Inimesed peaksid rohkem selliseid asju koos tegema.
Andres Mustonen ei loe kokku, palju plaate Hortus on teinud, ta ei kogu ansamblist kirjutatud artikleid, tal pole ülepea mingit arhiivi. Miks, enamik teeb ju seda? Aga Mustonen võtab paberit ja plastmassi kui kaduvaid asju ja tema ei kogu endasse asju, mis kaovad.
Ma isegi ei pea ennast üldse muusikuks.
Kelleks te ennast siis peate?
Ma ei pea ennast üldse kellekski. Aga kõige tähtsam on minu jaoks mõtlemine. Tundub uskumatu, aga sellist asja nagu “mõtlemine” polnud kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi Eestis olemaski. Aga asjad sõltuvad mõtlemisest ja mõtlemise küsimus on teadvuse küsimus ja teadvuse küsimus on hinge küsimus ja hinge küsimus on vaimu küsimus. See protsess mõjutabki inimest.
Meil räägitakse, et inimesed on väsinud ja ühiskond on väsinud, aga see on selle pärast nii, et materialistlik ühiskond on rahutu ühiskond, sest tal puudub see ringkäik, mis peab inimese sees käima. Ja energeetika seisab.
Jeesuse-eani on Hortusel veel kolm aastat. Kas me leiame nad siis ansambli-vastaste meeleolude tõttu ristilt? Halleluuja, andke need kaks ristatud puupulka Mustoneni kätte ja ta teeb teile muusikat!
Pühapäeval kell 17 kannab Hortus Musicus Estonia kontserdisaalis oma sünnipäeva tähistamiseks ette keskaegse liturgilise draama “Herodese mäng”.
Milline on teie esimene või tugevaim mulje Hortus Musicusest?
Ene Üleoja, dirigent: See pärineb muidugi seitsmekümnendatest. Hortus oli nagu uus lehekülg, väga särav, värvikas, kosutav, vaimustav...
Rein Rannap, klaverikunstnik, Andrese klassivend: Kontsert Haapsalu Toomkirikus, tollal veel remontimata. Vaikse muusika ajal sõitsid üle kiriku vene hävituslennukid – baas oli ju sealsamas –, tekitades oma müraga eriti suure kontrasti hapra ja hingelise muusika ja karmi reaalsuse vahele. Samuti tugeva emotsiooni ja äratundmise. Tol ajal oli kogu Hortuse tegevus ju ikka tõeline alternatiiv, religioosne statement. Võimude vastane aktsioon. Suur julgus. Nende muusika erines karjuvalt muust Nõukogude “kultuurist”.
Raho Langsepp, Tartu Vanamuusikafestivali kunstiline juht: Hortusel on hindamatu roll varajase muusika liikumise käima lükkamisel Eestis ja Nõukogude Liidus. Oma algusaastatel isegi Põhjamaades. Tunnustan väga, mida nad teinud on. Näiteks Venemaal pole barokist varasema muusika alal siiamaani nii tugevat tegijat.
Toomas Hendrik Ilves, poliitik: Esimest korda kuulsin Hortus Musicust juunis 1984 Raekojas. Saal oli suuresti täis Rumeenia või Moldova aparatšikuid ja neid võõrustavaid kohalikke parteilastest ametivendi. Hortus mängis 15.-16. sajandi itaalia renessansi repertuaari, kommunistid silmitsesid eesti neide, rääkisid muusika ajal (Hortus Musicuse juubelibukletist aastal 1997).
Peeter Vähi, helilooja, produtsent, idatundja: Seitsmekümnendate alguse N Liidust teame paljusid poliitilisi teisitimõtlejaid. Vähem räägitakse kultuuridissidentidest, sest neid ei pistetud pokri ega hullumajja, aga Hortus oli kindlasti üks neist.
