RAHVUSLIK VAATAMISVÄÄRSUS: Colorado jõel kulus Suure kanjoni uuristamiseks oma 12 miljonit aastat. DAL WOLF

See on mu esimene road trip," pihin põnevledes siinsetele sõpradele enne autoreisi läbi poole Ameerika. "Esimene ikka, kui sa pole varem meie teedel sõitnud," saan vastuseks. Ameeriklased on autorahvas ja road trip on nende kaerajaan.

Ei tea, mida oodata. Hambutud vanamehed hüljatud bensukates, mööda maad ringikihutavad lindpriid ja vagabundid? Ohud, ootamatused ja seiklus?

*

Road movie’d ("Badlands", "Thelma & Louise", "California" jpt on talletanud road tripi meie teadvusse kui ootamatu autoreisi eesmärgiga kellegi või millegi eest kiirelt pageda. Ometi reisib valdav enamik ameeriklasi oma lõpututel teedel eesmärgiga jõuda linnast A linna B ja seda minimaalsete viperustega. Mina pidin saama Los Angelesest Oklahoma Citysse.

"On teil pajatada mõni põnev road trip’i lugu?" küsib Entertainment Weekly Vince Vaughnilt nende hiljutises road movie’ide eris. "Oi, me sõitsime perega kogu aeg ringi. Ikka Illinoisi osariigist Ohiosse või alla Floridasse. See oli vahva – perega teel ja autos! Põhiasi oli muidugi lollusi teha, aga mitte liialt karistada saada," räägib Kesk-Ameerikas üles kasvanud näitleja.

Ameeriklased puhkavad ratastel. Kui keskmine eesti pere ihkab suvilat või maamaja, siis ameeriklane soetab oma perele esimesel võimalusel mootorkodu (motor home). Vaba mehe hing ihkab suburbiast mägede ja preeriate vahele. Parimad kohalike lapsepõlvelugudest on ikka pärit kiiva kiskunud peretrippidelt. Kellel jõid lapsed end auto tagaistmel märkamatult mäluauku, kellel mängis ema pool reisi eelarvest kasiinos maha, jne. Teedel ongi rohkem mootorkodusid kui uljaid mootorrattaid
à la "Easy Rider". Paljudel slepis ka sõiduauto ja mõned jalgrattad. See, et ameeriklased kuigi tihti üle ookeani ei lenda, ei tähenda veel seda, et nad ei armastaks reisida. Ameerika on suur ja lai, mitmekesist maastikku ja kultuuri on siin vähemasti sama palju kui vanas Nõukogude Liidus.

Sõidu eelõhtul käib korra läbi ka tuim masendushoog – mitu päeva ratastel, tee ääres vaid mäkkarid ja motellid – äkki peaks ikka lendama… Aga ei, road trip – see on hüpe tundmatusse ja too teadmine taastab õhina. Seda enam, et esimene sihtkoht on Las Vegases. "Ma vihkan Las Vegast," ütles mängupõrgust naastes mu New Yorgist pärit toanaaber, samal ajal kui Liibanonist pärit naabrinaine kiljus samalt tripilt koju jõudes: "Las Vegas is so much fun!!" Mhm.

Los Angeles (California) – Las Vegas (Nevada)

Kui hakata LAst hilisööl sõitma, pole ohtu, et näeks autoaknast tähti või midagi. LA kohal hõljub sudupilv kui mustad mõtted enesetapja peas. Sinna juurde tohutu tulemeri nagu metropolis ikka ja taevalaotus muutubki aimatavaks. Siis tead, et oled linnast väljas, kui näed esimesi taevatähti, ja see tekitab kohe mõnusa tunde, nagu oleks juba kusagile "mujale" jõudnud. Hea muusika mängima ja reis võib alata! Aegamööda selgub, et plaadid, mida pidasin ideaalseks road trip’i muusikaks, ei tööta üldse. Ka raadio pole päris see ja lõpuks jääb peale omaenda tühjus, mille eest pole nii pika autoreisi puhul pääsu nii või teisiti.

Las Vegas on LAst nelja tunni kaugusel. Nii nagu Tallinna šefid kimavad suveööl tuhatnelja Pärnu poole, põrutavad LA-lased vahel mõne äkilise sundmõtte ajel südaöösel Las Vegasesse. Kui liikluspolitsei on ameerika linnades suhteliselt nähtamatu jõud, siis teel LAst Las Vegasesse on nad küll väga present. Pole ka ime, sest Las Vegasest naasnud korrutavad ühel häälel: "Mis Vegases toimus, see sinna ka jääb," justkui oleks kellegi maha nottinud. Puritaani hinges tekib aga segadus ka palju pisema patu puhul – kuigi Vegas pakub piisavalt kõiksugu turvalist meelelahutust, nagu spektaaklid ja šoping, on paljude kohalike agendas tahtmatult rahakaotus, juhuseks ja üledoos.

Los Angeles ja selle lähiümbrus on mägine, sestap viib tee kõrbe poole mööda mägiteid, mis on nii käänulised, et kuu istub küll paremal, küll vasakul pool rada. Ja kaob vahel üldse vaateväljast mägede taha peitu.

Las Vegase intensiivne sära kumab kuldse pilvena silmapiiril kaks tundi enne linna jõudmist kui hiigelsuur aarete kast mõnes piraadifilmis. Tulepilv kõrbes on kui miraaž – ootamatult tekib tunne, et seal eemal ootavad tõepoolest rahamäed. Linna peamised ärimehed – kasiinode/hotellide pidajad – on selle ära tabanud ja viimased kaks tundi teed on ääristatud hiigelsuurte reklaamidega, mis kutsuvad sind just nende hotelli "lõõgastuma".

Kell neli hommikul jõuame Las Vegase eelsesse punkti, kus on samuti suur hotell-kasiino püsti. Läbematud on oma autod lohakalt parklasse jätnud ja põrnitsevad, pooleliitrised kohvilähkrid ees, linna esimesi mänguautomaate. Ridade vahel kooserdab ringi keskealine magamata olemisega naine, seljas T-särk kirjaga "Don’t ask me shit". Oleme jõudnud Las Vegasesse.

Paaritunnine uinak linna odavaimas motellis – sest mis on road trip tärnidega? – ja seiklus läheb edasi. Las Vegas päevasel ajal on kui showgirl aovalgel – plass. Turistid sibavad hotelle uudistada, mis ongi linna suurim vaatamisväärsus. Kellel maja ees Aarete saar, kellel Eiffeli torn. Vegas on kui täiskasvanute Disneyland, mis avab uksed öösel. Proff Vegase-fänn päeval magab.

Las Vegas (Nevada) – Flagstaff (Arizona)

Insenerikunsti ime – Hooveri tamm (Hoover Dam) – lahutab Nevada osariigi Arizonast. 1930ndal rajatud ehitis taltsutab metsikut Colorado jõge ja varustab ümbritsevaid osariike elektriga. Kohalike arvates on muljetavaldav, et see läks maksma vaid 49 miljonit dollarit. Kuigi tamm on võimas, pole seal suurt midagi vaadata. Hing ihkab juba filmidest tuttavasse Arizonasse.

Ameeriklane veedab suurema osa ajast autos, sestap meeldib neile oma masinaid isikupärastada. Autopära kleepekatest bänneriteni välja. Kes kiitleb oma ülikooliga, kes kuulutab, et on Proud Parent of a Sailor (madruse uhke vanem), kes annab roosa lindikesega märku, et toetab rinnavähi uuringuid. Kõik algab siiski numbrimärgist, mis erinevad osariigiti. "Arizona – Suure kanjoni osariik" teatavad autod uhkelt teel Las Vegasest Flagstaffi (linn Kesk-Arizonas, asutatud aastal 1882), kus peatub inimene, kes tahab näha Suurt kanjonit (Great Canyon).

Mhm, mis see siis on – mingid mäed ja kogu lugu, mõtlen autovoori vaadates. "Kuhu perse siin peab minema, et seda paganama kanjonit näha," kehitab ameerika pereisa autoparklas nõutult õlgu. Oleme jõudnud Suure kanjoni territooriumile. Selgub, et tegu pole monumendiga, mille ümber saab ringi tiirutada ja klõpsu teha, vaid looduse üüratu pannooga, mis on võimsam kui ookean või horisont. Looduse kätetöö on oma nime väärt – Suur kanjon on umbes 1500 m sügav, 29 km lai ja dramaatiliselt pikk (nii 450 km). Kuristik on osalt Colorado jõe kunstiteos, mis uuristas oma sängi mäeahelikku ligikaudu 12 miljoni aastaga. Selle aja jooksul muutis jõgi korduvalt kurssi ja nii pole kanjon sirge kui Linnutee, vaid sinkavonkaline.

President Roosevelt kuulutas vaatamisväärsuse aastal 1908 rahvuslikuks muinsuseks, mille "peab iga ameeriklane oma elu jooksul ära nägema". Kuna noored ameeriklased reisivad vaid pärast ülikooli ja rügavad siis pensionipõlveni tööd teha – kaks puhkusenädalat aastas –, ongi enamik kanjonihuvilisi seeniorieas. Hallipäised paarid seisavad, pilk ainiti loodusimel, mõtlikult vaateplatvormidel. Vaatepilt on tõesti ülemaiselt majesteetlik. Palju on ka turiste Euroopast ning eestlasigi jagub tänapäeval juba kõikjale. "Meil on siin viis eestlast tööl!" teatab suveniiripoodnik võidurõõmsalt.

Hommik Flagstaffis lõhnab kui töö- ja puhkelaager – vihmane männimets ja praevorstid. Rõudtrippija – selgub – on varane ärkaja ja mõtetega maanteel ka siis, kui pole otsest ajasurvet. "Nice Indians Ahead" – tõotab teeäärne nooleke kohtumist sõbralike indiaanlastega. Oleme jõudnud piirkonda, mis tihedalt asustatud ameerika päriselanikega. Punanahk on ju alati skalbi peal väljas, teab filme näinud inimene ja oskab metslast peljata. Vähe sellest, et indiaanlased on kokku aetud oma kodumaa kõige lohutumasse kanti, peavad nad end möödujaile reklaamima kui inimesi. Nende sundasulad – reservaadid – ei erine kuigivõrd linnagetodest. Närused uberikud mäeahelike vahel, logud fordid maja ees, satikad katusel. Nukker pilt.

Flagstaff (Arizona) – Santa Fe (New Mexico)

Tee Arizonast New Mexico poole on ääristatud mägedega, mille sametised nõlvad on kui sammaldunud karuseljad. Mägede sisse on tuul ja vesi uuristanud väikese amfiteatri mõõtu hambaaugud. Täiesti vabalt võib näha vesternitest tuttavat pilti rongist, mida saadab üksik ratsanik. Rööpad jooksevad paralleelselt hiigelsuure mäeahelikuga ja korraks tekib tunne, et seal rongis ei istu mitte inimesed T-särkides, vaid rahvas filmist "Dead Man". Viited indiaanlastele võtavad rõõmsama tooni: "Geronimo mokassiinid kogu perele!" kuulutab kirev reklaam teel Albuquergue (hääldus: älbakörki) linna. "New Mexico – Land of Enchantment", ütlevad autode numbrimärgid.

"Get your kicks, on Route 66," ümiseb reisikaaslane ja mõistan, et sõidame ajaloolisel maanteel hellitusnimega Ameerika peatänav. Ka Kiirteede Emaks kutsutud maantee ehitus algas 1926. aastal eesmärgiga ühendada Chicago LAga. Tänapäeval võib läbida vaid üksikuid ajaloolise maantee lõike. Ülejäänud osa on asendatud moodsate kiirteedega, mis ähvardavad rõudtrippija igavusega tappa. Nii jätabki rännumees esmased maanteed rekkameestele ja ruttajaile sõita ning valib road trip’iks sobivamad teisejärgulised teed.

Ka ajalooline Route 66 on tänapäeval juba nn secondary highway, mille ääres asub muuhulgas Petrified Foresti Rahvuspark. Muinsus jääkski asjatundmatu silma eest varju, kui leidlikud ameeriklased poleks põllule, igivanade puutüvede hulka, puistanud ka peotäie pilkupüüdvaid dinosaurusi. Pargi peategelased on efektist hoolimata aga võimsate igimuistsete puude kivistunud tüved, mis katavad maad kui loomisjärgus raiesmik. Autoriks eelajaloolised kliimamuutused.

Kui kastikate sekka sigineb teele Volkswageni põrnikas ja siis veel ka kollane Hummer, on selge, et oleme jõudmas suuremasse linna. Albuquerque on New Mexico pealinn, milles ligikaudu pool miljonit elanikku. Rõudtrippija nii suurtes linnades ei peatu.

Santa Fe on sihi nimi – Ameerika üks vanemaid linnu asub mäeahelik Rocky Mountainsi (4800 km pikk) jalamil kõrguvates mägedes ja meelitab kaunite kunstide ja kulinaariaga. Hispaania rändurite poolt 1607. aastal asutatud kirevas linnakeses on ka odavad motellid kutsuvalt hacienda-stiilis. "Ärge unustage juua vett, sest viibite 2000 m merepinnast kõrgemal," instrueerivad sildid hotellitoas, et oleme mägedes. Keskväljak ehk Santa Fe Plaza on euroopalikult ääristatud vanalinna tänavatega, kus on ebaameerikalikult rohkesti galeriisid ja restorane.

Santa Fe üks tõmbenumbreid on hommikune türkiisiturg. India ja Aafrika kaupmeeste käes kalestunud turistid saavad siin üllatuse osaliseks. Indiaanlased oma kunsti pähe ei määri. Nad ei puši, ei plämise ega rebi riietest, vaid istuvad rahulikult mattidel – kes loeb, kes einestab või ajab vaikselt juttu. Ka ei tüüta nad lahkusega nagu ameerika kaupmehed. Miski jääb silma, teed juttu, hind sobib, kaupled veidi ja lahkud rahulolevana. Indiaanlastest eemal on oma ehted püsti seadnud ka üks valge mees. Nii kui ligi astud, algab lõputu mulin teemal, kuidas Billy Bob Thornton just eile siitsamast kogu perele sõrmused ostis. "Ja tuli täna tagasi," lisab mees, kui näeb, et ta jutul pole soovitud mõju. "Me oleme LAst," on selles olukorras võlulause.

Santa Fest viib tee taas Las Vegasesse – seekord väikelinna New Mexico osariigis, mis on oma kuulsast nimekaimust sama erinev kui Kaugveri Pariis prantsusmaa pealinnast. Olgu öeldud, et metsapeatuste kommet ameeriklastel pole. Tsiviliseeritud inimene tühjendab end selleks ettenähtud punktides ka siis, kui teisejärgulistel teedel oled tihtipeale ainuke neljarattaline. Kohvi- ja pissipausid tehakse TA (Travel America) keskustes. Kilometraaži koguneb kõrvalteedel rohkem, kuid rõudtrippija puhul on see pigem pluss kui miinus. Neil teedel tuleb lõpuks ka tõeline road trip’i tunne – sina ja tükk tühja maad.

Tühi Ameerika on väga ilus ja suursugune. Asustamata nii kaugele, kui silm ulatub. Põllud ja preeriad, niidud ja mäed – mõni üksik mahajäetud maja keset ei midagit. Nii sõites võib ekslikult mõelda, et oled lausmaal, ja imestada ootamatult madala temperatuuri üle. Kümneid kilomeetreid hiljem selgub käänakul, et oled võimsas mäeorus ja merepinnast endiselt väga kõrgel. Ees, tuule käes jõngerdab suur kastikas kui puusakas naine. "Ettevaatust, vesi!" hoiatavad teeäärsed sildid. Oleme maanteelõigul, mis oleks tugeva vihma korral mägedelt äravoolava vee kõnnirada. Tugeva tuulega kombineeritult võib see auto tee pealt ära libistada. Õnneks pole hetkel päris see hooaaeg, kuigi tibab uduvihma, mis paneb mägiõhu lõhnama kui kastese pojengi.

Santa Fe (New Mexico) – Amarillo (Texas)

Viimane mägi jääb rõudtrippijast maha kui kallim rongijaama. Mägine New Mexico asendub lauge Texasega. Oleme jõudnud Ameerikasse, mil nimeks bible belt, ja padukristlusest annab märku majakõrgune valge rist Texase osariigi piiril. Mägede asemel on nüüd tee ääres kirikud ja lehmad. Nii kaugele kui silm seletab, näed põlde, niite ja lõputuid preeriad, kus ulub vaid tuul. Ka põllumees võib olla kunstnik ja nii on üks Texase farmer muutnud oma künnimaa installatsiooniks – 10 ninapidi mulda torgatud sõiduautot paistavad eemalt kui hiigeltara. Kes viitsib põllule joosta, näeb, et grafiti-kunstnikud on installatsiooni ka omakorda interpreteerinud.

Ameerika on riik, kus suurem on parem, ja nii on selle suurim osariik – Texas – ülejäänud ameeriklaste arvates ennasttäis. On teada, et Texasest pärit ameeriklased peavad Texast omaette riigiks. Ka Texase numbrimärkidel ilutsev "Texas – The Lone Star State" kõneleb osariigi iseseisvusest. Neil on oma lipp, millel üksik kuldne täheke, illustreerimaks Texase võitu Mehhiko üle.

Kui tahad teksaslast solvata, räägid ajaloost nii: "No siis, kui te mehhiklastelt maa ära võtsite…" Just Mehhikoga jookseb osariigi kõige pikem piir. Õli, liha, puuvill ja NASA – näib, et kogu Ameerika au ja uhkus on koondunud selle suurimasse osariiki. Texase sünniloost räägib suurepärane film, Texase eepos "Hiiglane" (1956), kus mängivad Rock Hudson, Elizabeth Taylor ja James Dean. "Sa võid küll Texasest lahkuda, kuid Texas ei lahku sinust kunagi," iseloomustatakse eriti hakkajaid ameeriklasi. Meie tee viib läbi Texase põhjapoolseima tipu ja Amarillo linna, mille asutasid 1887. aastal lähikondsed raudteetöölised.

Amarillo (Texas) – Oklahoma City (Oklahoma)

Oklahoma on osa Metsikust Läänest, mis asustati püssipaugu peale. "Põmm!" panid 1893. aastal hobusevankrid Kansasest lõuna poole võidu ajama nagu filmis "Far and Away" (1992). Hiljem kuhjati just Oklahomasse suurem osa indiaanlaste reservaatidest ning ameeriklased usuvad, et kõik kohalikud on indiaanlaste kauged, valgetega segunenud järeltulijad. "Oklahoma – The State of Native America", kuulutavad ka autode numbrimärgid. "Ooooooo-ohhh!" on laulujupike osariiginimelisest muusikalist, mis on Oklahoma poegadele kui punane härjale. Sest muud omapära sel suhteliselt uuel ja väikesel osariigil õieti pole.

Oklahoma suurim tõmbenumber on ilm ja Oklahoma kodudes mängib seebika asemel ilmakanal. "Mis asi see ta näos on?" küsin šokeeritult, kui talk show’ külalise näol vibreerib mingi plärakas. "See on ilmakaart," saan vastuseks, justkui oleks tegu sünnimärgiga. Severe weather (ekstreemsed ilmaolud), sh pidevad äikesetormid ja orkaanid, on osariigi igapäevane seisund. Ja nii ka minu sealveedetud õhtul – ühtäkki täitub taevas mustade pilvedega kui maailmalõpufilmis. Teab kust tõuseb tugev tuul ja painutab võimsad õuepuud looka. Öö läbi raksub äike ja rasvased välguvihud lõhestavad taevast. Sellist äikeseilma polegi enne näinud, põnevus kisub õue. Hommikul on päike taevas, nagu poleks öösel midagi toimunud.

Pävane Oklahoma näeb välja kui Eesti – lausmaa ja lehtmetsad. Vaid kummel on ebaloomulikult kõrge – põlvini. Oklahoma on Ameerika mastaabis sama väike kui Eesti Euroopas ja sealgi käib kiskumine kahe peamise linna vahel – pealinn Oklahoma City vs Tulsa. "Aa… sa oled sealt teisest linnast," tutvuvad LAs Oklahomast pärit inimesed. Koju tagasi viib lennuk.

Ka väikeses Oklahoma City lennujaamas tuleb turvakontrollis loovutada maniküürikäärid ning kõndida paar meetrit sokkis. Õige kauboisaabas ei käi aga jalast niisama lihtsalt kui tennis. Kauboidele on Oklahoma lennujaama turvakontrollis firmalt Teeners Western Outfitters aastast 1930 spetsiaalne puitseadeldis, millega saab saapa jalast. Korraga meenuvad isa kalamehesaapad ja peas tekib kummaline seos. Siin ma siis olen, Lääne-Eesti naine teel Metsikust Läänest Läänerannikule. Hea road trip on kui õnneseisund, mis sest ikka pikalt rääkida.