Tiit Blaat

Täna, 20. mail on Robin ­Juhkentalil sünnipäev. Ta saab 22aastaseks. Palju õnne, Robin!

Täna ilmub Robin Juhkentali esimene heliplaat – Malcolm Lincolni “Loaded With Zoul”, üleilmse plaadifirma Universal Music alt. Kõva. Palju õnne, Robin!

Täna sahmerdab Robin Juhkental kuskil Oslos. Elab eurovisiooni-virvarris ja valmistub laulu “Siren” – kõige etem lugu, mis siit rannast eales Eurovisionile postitatud – üleeuroopaliseks ettekandmiseks. Go Robin go!

Täna aasta tagasi istus Robin elutoas arvuti taga ja alustas üksipäini muusika nokitsemist. Alles hiljaaegu oli ta lahkunud rock’n’roll’i ja proget viljelenud ansamblist Speed King. Bändi viimasel kontserdil käristas ta laval püksid puruks, et selle alt paljastuks Spiderman’i kostüüm. 160sentimeetrilisele ämblikmehele loodud liibukat – Robin ise naudib maailma 192 sentimeetri kõrguselt – kandis Robin selleks, et viimasest live’ist teravam mälestus jääks.

Nokitsedes arvuti taga, millega ta ühendas midi-klaveri, tilisesid tal peas rock’n’roll’ist ja progest sootuks erinevad helid. Robin sepistas elektroonilist muusikat. Kirjutas viisikesi ja käike, kaevas sahtlist välja ka vanu loojuppe ja ideepoisikesi, arendas neid edasi, kleepis kokku.

See, mis tal seal kompuutris poole aasta jooksul valmis, tiris ta järgmiseks pooleks aastaks metsikule karussellile. Kokkupressitult on Robinil aasta jooksul aset leidnud järgmised sündmused: kirjutas valmis sooloplaadi, osales edutult telemängus “Eesti otsib superstaari”, tegi lepingu Vaiko Epliku plaadifirmaga, jõudis varumängijana finaali konkursil “Eesti laul 2010”, mida ERR ei plaaninud rahapuudusel esiteks korraldadagi, pani võistluse kinni, tegi juba järgmise lepingu maailma suurima plaadifirmaga, jõudis õppida vihkama küsimust “mitmendaks sa Eurovisionil tuled?” ja andis nüüd plaaditäie muusikat välja.

Milline kuramuse aasta. Ja – mis kõige olulisem meile lihtsurelikele – milline neetult hea plaat. Milline talent!

Müstiline mees

Malcolm Lincolni “Loaded With Zoul” on jahmatav. Esmajoones ehmatab kauamängiv neid kuulajaid, kes ootavad selliseid laule nagu “Siren” – pehme ja naturaalse kõlaga, nukralt ja üksikult tilkuv, kuid refräänis rinnust läbi tormav ballaad. Muu materjal on hoopis teisest puust. Õigemini – hoopis teistest voolujuhtmetest ja digitaalsetest osakestest.

“Loaded With Zouli” aluspõhi on elektrooniline mats. Laia haardega elektro-pop, mille ümbruses selle žanri nimetud surrogaatvormid ja variatsioonid teemadel futu-disko (“Duya Duya Duya”), jultunud hi-energy (“Where Did We Loze Our Way”), indie-pop (“Wake Me Up”, “I Wanna”), drum’n’bass (“Body of Da Chrizt”) ja millelgi, mida võiks äkki disko-punk-gospeliks pidada (“Found a Way”). Endise pühendunud progemehe kohta on see tavatult moodne. Ja elektrit täis.

“Olen seisukohal, et nüüdisajal võiks teha – üritada vähemalt – nüüdisaegset muusikat,” räägib Juhkental pealetükkimatult. “Mulle ei meeldi paigaltammumine. Kindlasti ei tahaks ma praegu päris 60ndate külaga asja teha. Ideeliselt peaks olema uuendamise soov. Mingisugune erinemise soov. Püüda tuua kas või natukene midagi uut, kukkugu see välja kuidas tahes.”

Robini kirjutatud meloodiad kohati torkiva, kohati särtsuva elektro peal ­näivad tulevat joast, kuhu on sõgedal kombel kokku suunatud kogu briti pop- ja rock-muusika ajalugu. Neid laule tundub paiguti laulvat kümme Robinit korraga. Mitu tenorit, mitu bassi, aeg-ajalt sisse sõitvad hapud või siis sabast sikutada saanud ahvikese häälitsused, mis kõik sõeluvad läbisegi, vahetavad pea- ja kõrvalrolle ja moodustavad kokku dünaamilise lauluvoo. See on vokaal­akrobaatika. Tihe laulmine kõlab kui särtsakas pasunabänd. Kust kohast ta millegi niisuguse peale on tulnud?

“See on sellest, et ma ei oska ühtki pilli mängida,” ütleb Eesti elektro-popi prints. “Vokaal on ainuke asi, mida ma korralikult oskan, ja selles osas ei ole ma järeleandmisi teinud.

Lugu kirjutades ma umbes tean, mis kujul vokaale ma tahan. Mul on vaja muusikat kuidagi täita, sest mul ei ole instrumentaalselt nii palju ideid.”

Robin Juhkentali musikaalsetest ideedest ja võimetest on hämmastunud ka albumi produtseerinud Vaiko Eplik. Ta ütleb: “Kui proovisin talt uuri­da, et kust ta on tulnud nende ja nende asjade peale, kust ta niimoodi muusikat kirjutama on õppinud, vastas ta vaikselt: “Ah ma ei tea.” Kui keegi ütles ta kohta Eesti Sparks, teatas ta, et on nime Sparks kuulnud, aga muusikat mitte. Raske on tema kohta midagi arvata, sest küsimusi on rohkem kui vastuseid. Müstiline mees.”

Katsume tagasihoidlikult, väga sõbralikult ja uudistavate silmadega noorelt artistilt üle küsida ja ta vastab: “Ma ei tea.”

Mõtleb sekundi ja kostab: “Kusagilt ei ole ma otseselt šnitti võtnud. Lihtsalt nokitsenud vaikselt. Kõik toimub katse-eksituse meetodil. Oleneb, kuidas hakkan lugu tegema: mõnikord üritan vokaalile põhja alla luua, teinekord tuleb põhi enne, mõnikord bassikäik. Mõnikord ärkan, mingi meloodia peas. Terviklikke lugusid hakkasin ma alles hiljaaegu looma.”

Myspace’lane astub ellu

Juhkental sai sügiseks 2009 peotäie lugusid valmis, riputas need üles myspace’i ja ristis ettevõtmise Malcolm Lincolniks. Aegamisi – või siis: üsna kiiresti – said haisu kõrva põrandaaluste pidude korraldajad.

Malcolm Lincolni – mikril Robin, bassile ja lavale kaasa kutsutud ­Madis Kubu – esimene avalik etteaste leidis aset 31. oktoobril, halloween’i ööl, pealinnas Kinomajas peol “Syndroom”. Sündmuse korraldajad avastasid artisti nime myspace’ist ja kirjutasid kuulutusele: “Eesti funk-popi tulevikulootus”. Robini peas kasvasid siis veel pikad mustad juuksed, suvalise dressipluusi all olid traksid ja maika. “Syndroomi” üks korraldajatest Ott Kelpman mäletab, et suhtus artisti eriliste eelootusteta, aga: “Pärast kontserti oli nii mulle kui kohalviibijatele enam-vähem selge, kes on hetkel kõige ägedam Eesti popansambel.”

Iseseisvalt jõudis myspace’i läbi kammides Malcolm Lincolni loominguni muusikapeo “Turbodisko” vedaja DJ Estrada. Bändi varem nägemata bukkis ta nad esinema peole Kuku klubis.

Estrada mäletab: “Soundcheck’ile ilmusid kaks sümpaatset tundmatut noormeest ja soundcheck’i esimeste sekundite ajal kiskus Kuku helimehel nägu pilve – ta käis kuulas kahtlustavalt kõlareid ja muretses, et kõlarid on persses. See tegi Robinile nalja: “Ei, see musa on persses.”

Kontsert ise läks täistuubitud ruumile ja haaras kohe. Nii lavaliikumine, muusikataustad kui vokaal olid vabastavalt värsked. Tulevane produtsent Vaiko Eplik viskas oma saatjaskonnaga esireas näppu – kahtlustan, et plaan need talendid oma tiiva alla haarata sündis just seal.

Neil oli tol hetkel ainult kuus lugu, millest kolm läks ovatsioonide saatel kordus­esitusele. Edasi mängimast nad keeldusid: “Nõme on kogu kava kaks korda läbi mängida.” Väga õige suhtumine.”

Robin ise meenutab esimesi kontserte sedasi: “Enne Kinomaja kontserti ei osanud ma mingit vastukaja oodata. Ka vanalt bändikaaslaselt Madis Kubult, kelle ma lavale kaasa kutsusin. Ta ütles, et “normaalsed laulud ju”. Plaanisime, et teeme korra laivi ära ja kui sitasti läheb, siis läheme laiali. Aga vastukaja oli nii positiivne. Ja üllatav. Ja sealt alates on läinud aina paremini.”

Nibin-nabin ja pingevabalt

Kontserdil juba elamuse saanud Vaiko Eplik mälus möödunud aasta detsembris kodus hapukapsast ja kuulas kõrvale Malcolmi netti riputatud lugusid. Sõi ja kuulas ja helistas Robinile, jutuga, et annaks tema Mortimer Snerdi plaadimärgi alt väikse tiraaži plaate välja. Ja pakkus ennast produtsendiks.

“Põhimõtteliselt tuli poolteist kuud pärast avalikkuse ette tulemist suusõnaline plaadileping,” räägib popkomeet. “Kõik on väga juhuslikult ja õnnelikult läinud. Päris alguses nokitsema hakates ei teadnud ma üldse, kuidas ise toime tulla loova rolliga. Varasemates bändides olin vaid kaasajooksik olnud.”

Robin ulatas Eplikule 16 laulu, millest nad valisid “Loaded With Zouli” tarbeks välja 12. Siis ulatas Robin Eplikule nende lugude “träkid” ja produtsent Eplik alustas materjali soojemaks, korralikumaks, puhtamaks, kõlavamaks sättimist.

“Enne oli see ikkagi 200krooniste kõrvaklappidega miksitud värk,” lausub Robin. “Ostsin hiljuti normaalsed klapid, kuulasin esimesi mikse üle ja need olid ikka päris kohutavad. Aga ju see läbi kehvade arvutikõllide või väikeste sajakrooniste kuularite töötas, sest inimestele tundus ju hea.”

Kaks noist mustadest lugudest – “I’m Still Standing Here” ja “Siren” – sokutas Juhkental “Eesti laulu” konkursile, et vaadata, mis juhtub. “Siren” pääses nibin-nabin lõppvooru ja triumfeeris. Pauguga. Samal ajal pommitas Malcolm Lincolni loominguga Soomes asuvat emakontorit Universal Musicu Tallinna kontor. ­Jarkko ­Norlund Universali Helsingi toast sõitis Tallinn Music Weekile, vaatas mälkolmid üle, noogutas, et tegu on omanäolise ning rahvusvahelise potentsiaaliga artistiga ja lepingust Epliku kodufirmaga sai aprilliks 2010 plaadistus- ja kirjastamisleping maailma suurima plaadikompaniiga.

“Mul on väga hea meel, et ta suure plaadifirma alla sai. Sellisel tüübil, kellel kõik lihtsalt kuskilt tuleb, ei olegi siin Eestis midagi teha,” ütleb Vaiko, kes diililaua taga Universaliga võttis läbirääkimise enamjaolt enda peale. Robin kuulas vaikselt.

Oma produtsendi kohta jagab Robin üksnes kiidusõnu: “Ühegi lauluga ei pidanud ma pettuma, Vaiko säilitas lugude algse kuju. See ongi vahest hea produtsendi tunnus, et ta oskab lisada midagi maitsekat, mitte ei tee täiesti uut lugu või ei keera maha asju, mis töötavad. Eks mul oli ka viimase sõna õigus. Hästi pingevaba õhkkond oli samuti.”

Luubi all: Robini muusikaminevik

Tallinnas sirgunud Juhkentali muusikalisest taustast on teada, et muusikat ta õppinud ei ole. Lapsepõlves tirisid vanemad teda tihti Kuldse Trio suvetuuri show’dele. Murranguliste punktidena helikunsti mõistmisel on andekas musavolask nimetanud The Beatlesi pala “Michelle”, mille kuulmise järel hakkas ta muusikasse süüvima. Ja kunagist eurolugu Rufuse “Eighties Coming Back”, mille nägemise järel haaras ta kitarri.

Ta on musitseerinud bluusansamblis Fond ja rock’n’roll-trupis Speed King ja öelnud, et “esimesed bändid ei jää minu meelest kunagi alles”. Mõlema bändiga osales ta noortebändide konkursil. Fondiga tuli isegi kolmandaks. Juba nimetatud võistlustele lisaks on ta rinda pistnud vokalistide konkursil “Kaks takti ette”.

Oma lemmikute hulgas on säga The Beatlesi kõrval nimetanud ansambleid Led Zeppelin, Free, The Jam, Joy Division, vokalistidena kõiki biitleid, David Bowie’t ja Robert Planti.

Mina kahtlustan “Loaded With Zouli” kuulates, et Robin on heas ja elegantses mõttes anglofiil. Panen ma totaalselt mööda?

“Muidugi võib selles tõtt olla. Ma umbes tean, mis sa mõtled. Ega mul ei olegi väga palju lemmikuid väljastpoolt Suurbritanniat. Äkki tõesti võib plaadi kokku võtta kui viimased 40–50 aastat briti muusikat mingis elektroonilises kompotis. Seal on 60ndaid, 70ndate mõjutusi, on 80ndaid. 90ndad jäävad veidi tooreks, aga ega ka lapsena kuuldu päris mööda külgi maha ei jookse.”

“Mis sind briti muusikas võlub?”

“Mulle meeldib nende roki attitude natuke. Kuidagi siiram ja vahetum kui USA bändide oma. Neil on ääre­tult palju bände, mille kohta võib öelda “naabripoisid on kuulsaks saanud”. Tuhkatriinu lugu on neile kuidagi omane. USA rokk on natuke liiga glämm, samas on see kindlasti liigne üldistus.”

“Samuti tekkis mul plaati kuulates kahtlustus, et sa ise kuulad vist muusikat äärmiselt tähelepanelikult.”

“Seda küll. Oleneb jällegi. Kõrvaklappidega maha istudes pole ammu kuulata saanud. See nõuab teatud meeleseisundit. Nii ei saa, et tulen proovist ja olen täiega väsinud. Varem kuulasin süstemaatiliselt ja hästi palju. Sai võetud mõni diskograafia ette ja siis õhtuga läbi kuulatud. Hetkel seda luksust ei ole.

Mind võluvad teatud määral ka väga halvad laulud. Esmapilgul kohutavana tunduvad lood, mis mingist hetkest lihtsalt hakkavad tööle, maagia on sees. ”

Karate Kid ja Fretless Rämbu

Viimase kahe-kolme kuu jooksul on Malcolm Lincoln andnud Eestimaa pinnal vähemasti 25 kontserti. Seda on pagana palju. Meediakära on ujutanud kohale aina rohkem ja uut publikut. Varasema “Krahli-seltskonna” ligidusse on haakinud “noori pereinimesi”.

“Oleme nüüd esinemisi valima hakanud, et mitte ära kulutada end,” lausub Robin. “Ühel hetkel oli meil Tallinnas nädalas kolm kontserti. Hästi tore on ju esineda, aga kui sul on sama kava, üks päev kontsert Kinomajas, teine päev Salvadoris ja järgmisel Polymeris, siis kesse viitsib lõpuks vaatamas käia.”

Kui Malcolm Lincoln rassib lavalaudadel, moodustavad duo Karate Kid (Robin) ja Fretless Rämbu (Madis). Need on tänu esinemisrõivastele antud ja külge kleepunud hüüdnimed.

Rämbu sünni tunnistajaks Kuku live’i eel oli DJ Estrada: “Bassist konsulteeris bändiliidriga valehäbi tundmata kostüümide teemal – tal oli vist rohkem kui üks variant kaasa võetud. Heakskiidu osaliseks sai laiguliste pükste, peapaela ja militaarse maika kombinatsioon – lavaimago, mis tänaseks on tuntud kui Fretless Rämbu, oli sündinud.”

Robin rõivastub kontsertidel kaltsukast ostetud valgesse arstiülikonda, mil ümber must rihm, ja rokifotograaf Aron Urb nimetas vaatepildi Karate Kidiks. Kostüümid ja rollid annavad tänaval vaiksetele ja viksidele noormeestele võimaluse “laval üle võlli keerata”. Pööraseks minna.

ETV meelelahutussaadete juht Mart Normet, viie Malcolm Lincolni live’i kogemusega mees, selgitab: “Minu meelest ei ole Robini lavaline persoon ja argipersoon vastuolus. Mõistagi on ta päris elus häbelikum ja laval hulljulgem, kuid Robini erakordne absurditaju ja sellest johtuv huumorimeel paistavad silma igal juhul. Kusjuures oma trikitamise juures on ta alati nii helge ja siiras.”

Valdavalt mööbeldavad Kid ja Rämbu ööklubides ja ööurgastes, mida juhivad noored pühendunud melomaanid, publikuks noorsugu, keda ei saa peavooluinimesteks pidada. Samal kontsert-scene’il rändavad edukalt ringi Robini rivaalid muusikamatšidelt: Kene Vernik ja Mimicry, Marten Kuningas ja Leegitsev Sidrun, Tiiu Kiik. Umbes 15 aastat tagasi ei tulnuks kõne alla, et laiatarbe-­show’de kangelasi võetaks emmates vastu nigela hügieeniga tehasehoonete pidudel. Uus ja õnnelik põlvkond, kelle jaoks ei ole muusikas kõrget müüri, mis jaotab maailma kaheks – peaaegu, et vaenulikuks – mainstream- ja underground-pooleks.

“Võib-olla tõesti,” vastab Robin. “Ta jaguneb aastatega aina vähem. Ma muidugi tunnetan, et mingi muusika on täiesti meinstriim, ja on olemas päris okseasju, aga üldises plaanis ei kirtsutata hea popi peale nina. Minu plaat ei ole ju ka ei meinstriim ega underground.”

Binoklis: Robini muusikatulevik

Juunikuu alguseks valmib video albumi nimiloole, mis on ühtlasi Malcolm Lincolni tunnuslugu noil klubikeste- tehaste kontsertidel. Video purgistab Robini kauaaegne sõber ­Hanna ­Samoson. Tema filmis ja monteeris ka “Sireni” klipi.

Tunnistan Robinile, et ainuke asi, mis takistab “Loaded With Zouli” taevani kiitmast, on see, et tõenäoliselt tulevad tema järgmised plaadid veel paremad.

“No ma loodan,” kostab ta. “Ma olen praegu 21, oleks päris masendav, kui kõige parem plaat tuleks kohe. Esimesena. Loodan, et järgmise pooleteise aasta jooksul ei pea ma midagi üllitama. Tahaks aega võtta, et kindlasti parem tuleks.”

“Kirjutad sa pidevalt muusikat juurde?”

“Kogu aeg ikka. Ideid, mida annab üles soojendada, on päris palju. Uus materjal on mul peas valmis, umbes poole praagin sealt välja.”

“Mida sa peas veel kuuled – äkki suurt orkestrit enda taga?”

“Vabalt. Miks mitte. Järgmine plaat võib väga mitmekihiline ­tulla. Minu jaoks on kontseptalbumid maru­igavad. Vähe on plaate, mis on ühise teemaga seotud ja samas mitmekihilised. Las tulla võimalikult erinev!”

Praegusel momendil on ­mõistagi ärevamaid asju kui fantaseerimine juba järgmisest plaadist. Oslo. Eurovision! Kohtusin Robiniga kaks õhtut enne äralendu Oslosse. Kõik eelnevad päevad olid tal tihedalt asjatamist täis. Samuti järgmised. “Asjad pakkimata. Kodu vaja koristada. Riided ära pesta Norraks. Pluss, et toitu kaasa osta. Tasuta on meil vaid hommikusöök, päevaraha eest ei pruugi välja tulla, sest Norras on nii kallis söök,” loetleb Robin ja naerab siis: “Keeduspiraal kaasa ilmselt, ja makaronid sisse.”

Arvestades, et üks suurepärase heliplaadi “Loaded With Zoul” tõuketegureid oli Rufuse eurolugu, on Eesti popi varasalv ja kuulajad Eurovisionist juba võitnud. “Sireni” esitamine hiiglaslikul ja vilkuval laval pöörab pillide ja teistsuguse muusika suunas tõenäoliselt paar klassitäit praeguseid tiinekaid. Nii võime kümne aasta pärast jälle võita. Neid võite võib isegi mitu soolas olla.

Malcolm Lincolni teatmik

? Robin Juhkental õpib Tallinna Tehnikakõrgkoolis teisel kursusel teedeehitusinseneri alal. Ajapuuduse tõttu võtab ta seal akadeemilise. “Plaadi peal ei ole ühtegi mõjutust ei paekursusest, ei teedeprojekteerimise alustest ega tugevusõpetusest.”

? Nimi Malcolm Lincoln on pärit tele-show’st “Kes tahab saada miljonäriks?”, kus üks daam pakkus Ameerika presidendi Lincolni eesnimeks vastusevariandi ”Malcolm”.

? Mis asi tal nende Z-de ja asjadega on? “See oli mingi loll nali alguses. Kui hakkasin Vaikoga plaadi asja ajama, arvasin, et peaks need ära muutma, aga ta ütles, et see idiot-spelling on väga hea, las jääda sisse.”

? “Siren” on debüütplaadi kõige vanem lugu. Valminud juba kolm aastat tagasi. Ülejäänud materjal on tehtud viimase seitsme-kaheksa kuu sees.

? Enne “Eesti laulu” finaali olid Robinil näpud nii põhjas, et tal tuli üüri maksmiseks oma kollektsioonist maha müüa mõned mündid ja mõned märgid. “Enne seda olin käinud haltuura korras kaablit vedamas, siis ei olnud pikalt tööd ja viimased säästud olid otsas.”

? Tänapäeva artistid, kes on Robinile muljet avaldanud, on MGMT, Empire of the Sun, Od Montreal, vähem ka Calvin Harris.

? Madis Kubul ehk Fretless Rämbul on ka isiklikud muusikalised ambitsioonid ja ta elab ja aitab taustajõuna rõõmsalt kaasa sõber Robini tegemistele.