Robyn “Body Talk Pt.1”
Vabandage ajakirjanduslikus mõttes ebasündsat kirjaviisi, aga lubage mul öelda, et selle plaadiga jätab Rootsi artist Robyn endast väga sita mulje. Olgem ausad, ega loodus ei ole andnud Robynile suuri eeldusi tähesäraks, ei hääle, ei karisma poolest, ja tohin ma seda öelda, sest pole ma tema sugulane ega sõber. Ning kuigi muusikajalugu on täis karaktereid, kes on osanud oma kõnedefekti, asümmeetrilise näo või tavaelus eemalepeletava hääle oma tugevuseks muuta, siis Robyn ei ole üks nendest. Sest kui täisealine naine, kes näeb välja nagu kole poiss, hakkab lapsehäälel mingi suvabiidi peale dancehall’i laulma, et ta on dancehall queen, siis peab olema ikka palju kärbseseent söönud, et seda nautida. Ja kui plaat jõuab a cappella looni “Jag Vet En Dejlig Rosa”, oksendad sa seenedki välja. Oot-oot, dancehall ja mingi rootsikeelne soigumine ühes pundis, pluss mõni pala suvalist suure klubi tümakat… kui inimestel ikka millestki puudu on, siis on selleks enesekriitika. Hämmastavam veel, et Robyn annab juba nüüd septembris välja “Body Talk Pt.2” ja siis varsti kolmanda plaadi triloogiast veel. Marss Rootsi saatkonna ette protestima. 3