Rohkem multimeedia kui graafika
Käesoleva graafikatriennaali teema on “Maapagu”. See on kitsam kui näiteks 1968 toimunud esimese triennaali teema “Kaasaeg ja graafiline vorm”. Nagu kataloogis seisab, valis rahvusvaheline slaidi-žürii 429 kunstnikust 48 maalt välja 44 esinejat 20 maalt, lähtudes rangelt teoste vastavusest teemale. Kas see rangus on näituse tasemele ja huvitavusele kasuks tulnud, kas see tuleb kasuks huvile triennaali vastu, sellele küsimusele on väljajäänud 385 kunstnikku tundmata ja raske vastata. Päris järjekindel pole žürii siiski olnud: Rotermanni soolalaos näeb ka töid, mis on teemaga üpris lõdvalt seotud, kui üldse. “Maapagu” võimaldab muidugi väga erinevaid tõlgendusi, alates kõige levinumast ja otsesemast maapaovormist, mis eestlastelegi on hästi tuntud ja milleks on ka täna sunnitud suur osa inimestest laias maailmas ning lõpetades üksindustundega, mis võib tekkida ka kodus, lõpetades sunnitud eraklusega ükskõik millisel põhjusel.
Teemale rajatud suurnäitused on viimasel ajal muutunud tavapäraseks. Siinsetele vanematele kunstiinimestele tulevad sel puhul meelde omaaegsed teemanäitused nagu “Inimene ja põld”, “Inimene ja tehas” jne. Võib ju väita, et nüüdsed teemad ei ole nii lihtsameelsed ja nende käsitleminegi on palju keerukam. Sageli on paraku küll tunne, et teoseid pigem seletatakse keerulisemalt: nii kuraatorite kui ka kunstnike sõnaseadmise oskus on kasvanud, pannes kaastundlik-irooniliselt mõtlema kontseptualismi klassikutele, kes lootsid teha oma kunstiga lõppu seletavale sõnavoolule.
Temaatilisus on seotud kunsti sotsiaalsuse järjekordse tähtsustamisega. Veel on meeles angažeeritud kunsti populaarsus Läänes 1960-70. aastate vahetusel, mis aga suubus lootusetusse. Nähtavasti just tolle aja umbejooksnud entusiasmist on praegune sotsiaalne kunst saanud pärandiks teatava ebalevuse – nagu oldaks millegi poolt või vastu ja nagu ei olda ka. Seda võib põhjendada kunstilise kujundi spetsiifikaga, ent tundub, et selle taga on midagi sügavamat – (loomingulise)intelligentsi ebamäärane, ei-tea-mitmendajärguline positsioon kaasaegses ühiskonnas, mis on ellu kutsunud diskussioone ja konverentsegi.
Niisiis, mistahes teema või sotsiaalsuse rõhutamine ei kutsu esile erilist vaimustust. Aga kuna triennaal on temaatiline, siis peab materjali sest aspektist vaatama ning alajaotusteks lahterdama..
Minekud-tulekud
Maapagu on esmajoones seotud minekuga. Rahvusvahelise auhinnažürii esimees, New Yorgi Whitney muuseumi kuraator David Kiehl seletas lõunakorealase Sang-gong Chungi tööd “3 isikut. Väljarändamine” kui üldistust inimeste kadumisest meie vaatepiirilt teadmatusse, mida digitaaltrükkide tumedusse hajuvad kujutised tõepoolest võivad sümboliseerida. Sang-gon Chung on Tallinna XI graafikatriennaali Grand Prix laureaat, kes tollalgi kunstiliselt ja tehniliselt kõrgetasmelise digitrükiga silma paistis – niisiis, mitte üllatusmees.
Teise lõunakorealase Chang-Soo Kimi tööd (tehnoloogiast tuleneva) pealkirja all “Vilkuvad sünthespilised” (digitaalkujutis) esitavad samuti hämuseks kiskuvaid, kuid konkreetseid, oma murelikus asjalikkuses sugestiivseid nägusid.
Nii nagu korealased hästi teavad, mida tähendab maapagu, nii teavad seda ka juudid. Iisraeli kunstniku Hadass Shereševsky sari kujutistega kiledel, toonkserokoopia foonil, pealkirjastatud värsiga “Sest ta annab oma inglitele käsi sind hoida kõigil su teedel”, on seda kogemust väljendades järginud ekspressionistliku juudi graafiku traditsioone. Basil Colin Franki digitrükid sellist terviklikku ansamblit ei moodusta, iga töö näib jutustavat oma lugu. Nagu Franki töö “Põgenemine”, nii kujutab ka leedulase Eimantas Ludaviciuse digitrükk “Hüpe” allahüppajat, sedapuhku kõrghoone klaasseina foonil, mis sõltumata kataloogi kommentaarist assotsieerub eeskätt WTC õnnetute allahüppajatega.
Rida töid tegeleb otsekui paguluse uurimisega kaardistamise kaudu, näiteks, hiinlase Sau-Mui Yungi “Kaardistamine” (installatsioon, lito), argentiinlase Javier Mazzeo sari “Maapagu Badajozis, Bilbaos, Manila”(arvutigraafika), jt.
Aga on ka üks lõbus tulek. Selle autoriks on ühe kolmest võrdsest preemiast pälvinud lätlanna Kriss Salmanis animatsiooniga “See hetk saabub” (eeposekangelase Lacplesise tulek Lacplesise tänavale, kus autor elab, 36 trükitud kujutise näol). Moodne iroonia rahvuslike müütide suhtes avaldub siin muhedal kujul.
Kimpsud-kompsud
Tallinna Linna preemia saajaks osutus John Smith (Marika Mäetamm+Kaido Ole) teosega “100 John Smith” (100 kohvrrit linnaruumis, betoonvalu, metall-lipikud). Selle idee lähtub küüditatute vanade kohvrite rivist okupatsioonimuuseumis ning seostub näituse teemaga ülihästi; ühtlasi etendavad kohvrid teeviida osa ühe või teise triennaaliürituse juurde. Ühisnimi, mille all kunstnikud esinesid Veneetsi biennaalilgi, on teravmeelne leid. On tõest küsitav, kas kaasaegne ühiskond üldse vajab isiksusi ja isiksuslikku kunsti.
“Kompsud” – sellist nime kannavadki Susanna Autio objektid (söövitus, lõuend). Näitusel on veel paar kotikomplekti; teise soomlann – Hanna Oinose 10 paberkotti siiditrükis lapseportreedega (diplom) tulevat David Kiehli sõnul meelde paberkottide äraviskamisega sarnlevat hoolimatust laste (ja üldse inimeste) vastu.
Mida tähendab võõrsil elamine sellest võivad pajatada eesti pagulased, sealhulgas haljale oksale jõudnud. Otsekui anonüümseks muutumist peegeldab Cecile Mandrile (Argentiina) installatsioon ID – kaartidest (“Äraoleku aroom”). Humoristlikes siluettides näitlikustab Juha-Pekka Pohjalainen neegri tõusu orjast sõduriks ja esindussportlaseks (sari “Nimetu”, akrüül, puitkiudplaat). Pagulaselu kajastab troostitult-tundlikult Sandra Vina de Karila video “Subjektiivne venetsueellane” (diplom).
Ümbruse kõledus, vaenulikkus võiks olla üsna paljude tööde ühisnimetajaks. Märkigem Lars Holmströmi (Soome) kooruva värviga “Ruume” (digitaaltrükk), Iwona Juskowiak-Abramsi (Inglismaa) veega täidetud kitsaid koridore (“Ristumine”, “Ühendamine”, digitaaltrükid), lätlanna Agnese Deicmane metsotinto-akvatintasarja “Nimeta”, Leonardo Gotleybi puulõikeid “Tühi pesa”, “Linnamüüt” jt. Ümbrus kutsub kohati esile elementaarset ahastust (soomlase Markus Lampineni puulõikekolmik “Nimeta”, Eesti Kunstimuuseumi preemia), anarhistlikku protesti (Eesti autorite kollektiivi Anonymus Boh digitrükid, diplom), inimsuhete juhuslikkuse, põgususe, üksinduse tunnet (inglase David Bate’i fotod “Allilma tundmatud”, “Päivikki Kallio “Peatatud kujutised”, korrodeeritud kujutis , vask; lätlanna Lita Liepa “Vaheaeg”, kuivnõel). Situatsioonide absurdsus, pealetungiv tehislikkus on Eve Kiileri (digitrükkide sari “Fantastiline realism”, diplom) ja kanadalanna Davida Kiddi (digitrükid “Kathy lemmikloom”, “Plastiksilma ime”, jt) teemad. Narkomaaniale ja mõttetutele tapatalgutele osutavad noored eesti kunstnikud Marko Nautras ja Tanel Saar. See teemadering riivab nii või teisiti
Establishment'i
mille vastu näib vanu aegu meenutavalt protestivat leedulane Martinas Zetas punasesse värvi otsekui verre kastetud riigilippudega. Tema installatsioon kannab nime “Maailmarevolutsioon”. Vaevalt küll viimane meid ähvardab. Ameeriklase Endi Poskovici rahvapildilikest puulõikeist kannab üks pealiskirja “La révolution arrive”, millele on kiusatus vastata “Non, mon ami, elle n’arrive pas”. Autor on, muide, sümpaatne ja äratas tähelepanu juba eelmisel triennaalil. Mitmesuguste ideoloogiliste kivististe ja ülepingutuste aadressil lennutavad pilkenooli David Ferry ofset-litos kollaazhisarjad inglise ajaloomälestiste motiividel, leedulase Kestutis Grigaliunas suures siiditrükis “Rahvushümn”, Joanne Seroka Shotimaalt sarjas “5 turismibroshüüri” (digitrükk, CD-ROM), mis imiteerib seda kirjanduszhanri, tögades konservatiivset vaimsust. Soroka võitis ühe kolmest võrdsest preemiast selle kahtlemata uudse ideega. Hoopis mahedam oli noore graafiku Eveli Variku töödesse kätketud ironia (“EU tulekul”, “Eestimaa” jt digitrükid).
Tekstid ja mälestused
Ümbrus seab inimese ka paratamatuse ette kogeda puhtaistinguliselt oma olemasolu ja selle haprust (lätlanna Solveigs Vassiljeva digitrükid “Keele tunne”, argentiinlanna Andrea Juani video “Lõppkatastroof”). Eesti Panga preemia saanud Leonards Laganovskise digitrükk “Berliini Kammermuusikasaal” selle plaani istekohtadele märgitud parfüümidega viitab omalaadselt inimesi eristavatele, pealtnäha välistele tunnustele.
Need moodustavad kontseptualismi levides näituste vältmatu osa. Vana tuttava Pete Nevini seegi kord diplomeeritud tööde kõrval tõstaksin esile Kevin Evenseni (USA) ja Nina Todorovici (Serbia & Montenegro) tehiskirjavahetust ning Anu Kalmu “Kirju kodust”. Kalm on John Smithi kõrval see erandlik eestlane, kes pääses läbi žürii nõelasilma näituse rahvusvahelisse ossa.
Tekstid eeldavad lugemist, mida allakirjutanu peab ausalt tunnistama, ei viitsi teha; talle meeldivad enam asjastatud mälestused.
Nagu Jennifer Blazina (USA) klaasistunud vanad fotod ja ümbrikud. Nagu mälestustes või läbi võre või virvendaval ekraanil muutuvad erinevad linnad eristamatuks Christiane Baumgartneri puulõikesarjas. Teise saksa kunstniku Jürgen Staacki fotode kuulumist möödanikku rõhutavad peale modellide fotode endi füüsilised kahjustused.
Loomulikult soosib triennaal eksperimenti, mis osaliselt seletab
Grand Prix
andmist Eglé Kuckaitele Leedust seinale kummitemplitega kantud hirvepildi eest, mis viitab teistegi elusolendite pagulusele peale inimese. Õieti pole tembeldamine päris uus võte, seda on kasutatud meilgi, aga žüriiliikmeid paelus ilmselt ka kujutatu ootamatu lihtsus. Võibolla tänu olemasolevatele traditsioonidele on leedu kunstnikud üldse aldid teatavale primitivismile, mille lustakas näide on kriitikust kunstniku Jonas Valatkeviciuse linoollõikesari “Ühiskonna vaenlane”.Sedalaadi tööd võiks paigutada ka rubriiki “Graafika eneseiroonia” milleni graafika oma piiride kompamisel on jõudnud. See avaldub mitte ainult vaimukas-algelistes trükistes, milledest ei saa nimetamata jätta Leonhard Lapini “teetrükke”- tassijäljendeid, vaid ka vägev-kohmakates installatsioonides, nagu näiteks Saulius Valiuse “Nomaadide ring”, milles hambuline puuratas veab mahalaotatud paberilehtedele kriipse. Leedu kunstnike tööd on kataloogis üldse varustatud põhjalike saatetekstidega; Valiuse tööd kommenteerivas tekstis nimetatakse teda “tõeliseks graafikuks eksiilis”.
Graafika eksiilis
Seda väljendit kuuleb käsoleva triennaali puhul üsna tihti. Tekib küsimus: kas see vastab tõele? Kas pole uute tehnoloogiate ja uue põlvkonna pealetulek seaduspärane? Kas Tallinna triennaal ei peaks sarnanema näitustega mujal maailmas? Kõik vatsused kõiguvad “jah” ning “ei” vahel. Uue ja vana, moodsa ja traditsioonilise, mujal praktiseeritava ja kodusest pinnasest väljakasvava vastandamine oleks lihtsustav. Kindlasti peaks triennaal arvestama seda, mis toimub kunstis üldsemalt, samas olema ka omanäoline, milleks eeldused on ju olemas. Tundub minulegi, et käesolev graafikatriennaal kipub olema rohkem multimeedia näitus. Tuleks ennekõike selgeks rääkida graafika mõiste tänapäevases tähenduses. Vaatamata kunstiliikide piiride hägustumisele on piirid kuskil ometi olemas; igasugune trükk ei ole veel graafika. Ma ei ole veel aru saanud, miks tahab fotograafia, mis ammuilma on muutunud kunstiks, kanda tingimata maali või graafika nime: kas sellepärast, et viimaste ümber on vana traditsiooni aura? Eesti estambitraditsioon ei ole teab kui pikk, aga ta on olnud üllatavalt jõuline ning olemuslikkusele pürgiv. Me pole vist ühegi triennaali puhul suvatsenud anda koondpilti oma graafika saavutustest, millele toetudes triennaal on ju tekkinud ja edenenud. Me oleme ikka põdenud seda kompleksi, et häbeneme seda, mis meil on tõeliselt head ja tavatseme sülitada kaevu, kust oleme joonud. Tundes, et muutun manitsevaks, viiksin jutu teisele väljapanekule, millel ei ole graafikaga seost, küll aga näituse teemaga ning mida on päris huvitav vaadata.
See on Sirje Helme kureeritud “Teine naaber” kunstihoones, mis toob meieni rea videosid, peamiselt Balkani maadelt, Iraanist, Lõuna-Aafrikast – ühesõnaga, maadest, kus pole veel nähtavasti välja kujunenud heaoluühiskondadele omast mõtterutiini, internatsionaalseid turukujundeid. Vaatamata sellele, et albaanlane Adrian Paci töötab Milaanos ja pärslane Farkhondeh Shahroudi Berliinis, on nad säilitanud tugeva sideme kodumaise eluga. Argentiinas sündinud, ent Berliinis töötava Silvina Der-Meguerditchiani armeenia päritolu reedab mitte üksnes nimi, vaid ennekõike tema heegeldustesse-fotomontaazhidesse kätketud elutunnetus. Sarajevost pärit Danica Dakici videos “Autoportree” kõneleb pea kahe suuga – ühega emakeeles, teisega saksa keeles, sest kunstniku teiseks asukohamaaks on Saksamaa. Kas tuleviku- või juba oleviku sümbol?
