Rohkem versioone! Rohkem remix’e!

Paari nädala eest tõi NO teater tüki “Seitse samuraid” lavale kahes erinevas versioonis. Ühe täiskasvanutele, teise - lastesõbralikuma ja ilusama lõpuga – variandi alla 14-aastastele. Tore idee, tore algatus. Samas mitte päris uus.

Turu reeglitele väga paindlikult reageerivates kunstiliikides kinofilm ja popmuusika on vastav praktika tavaline. Filmidest on olemas rezhissööri-versioonid (directors-cut) ja DVD-variandid, mis reakinos näitamiseks sobimatult rõvedad või liiga pikad. Popmuusikas toimub vanuseline selekteerimine juba aastaid: ühest heliteosest/-plaadist trükitakse erinevaid lastele ja täiskasvanutele versioone. Järelkasvule “lubatud” plaatidelt on riivatud ja ropp sõnavara ära kraamitud. Popis minnakse veelgi spetsiifilisemaks. Kui George Michael annab singlina välja ballaadi, mis mõeldud, ütleme, raadio Kuku kuulajatele, võib samal singlilt leida loost näiteks versioonid (remixid) stiilides drum’n’bass, techno ning gay-disko. Kõik nad mõeldud vastava stiili publikule.

Ühe kindla teose kallal nokitsedes võiksid NO teatri eeskujul erinevaid sihtrühmi meeles hoida ka loojanatuurid. Üks kindel romaan, millest trükitakse letile mitte ainult laste- ja täiskasvanute versioonid, vaid ka eraldi remixid semiootikutele, ulmefriikidele, slängi- ja roppusesõpradele, vähelugenutele, kiirlugejatele, Kivisildnikule, marurahvuslastele, Coelho-usklikele ja nii kellele tahes edasi. Oeh! – millistele erinevatele publikusegmentidele sihtides, võiks täita terve kunstisaali vaid ühe konkreetse maaliga. Ainult, et hiljem on vabandada raskem.