KAS TA ON IKKA SEE ÕIGE: Oksana Titova ja Päär Pärenson harutavad lahti aegumatut lugu mehest ja naisest ja “selle õige” otsimisest. TOOMAS VENDELIN

"Roots"

Lavastus Juhan Ulfsak ja Oksana Titova. Tantsivad Oksana Titova ja Päär Pärenson.
Lavastust "Roots" saab näha Pärnus, Endla teatri Küünis 10. detsembril. Märtsis tantsufestivalil "Uus Tants" ning aprilli lõpus Kanuti Gildi SAALis.

anuti Gildi SAALis produtseeritud nüüdistantsu etendus ROOTS jätkab sealt, kuhu "The Last Hairyga" ei jõutud. Sama lavastaja (Juhan Ulfsak) ning samade tantsijate [Oksana Titova (ka lavastus) ja Päär Pärenson] saaga on tänapäeva muinasjutt, mis räägib aegumatutest teemadest - juurtest ja latvadest, mehest ja naisest - ja elektrist.

Kaunist sinavat taevast sodivad lugematud kommunikatsiooniribad. Nad pole üksi. Ent pigistame silma kinni ja teeme näo, et keegi ei tea, kuhu noored auto parkisid ja kustkohast nad pehme samblavati vahele metsa, loomade riiki sammusid. Kui Paradigma ja Diskursus metsa jõudsid, oli Kolmas maailmasõda juba alanud, aga sellest ei pea me teadma, sest sõda asub kauge õue peal. Nii nemadki. Kaasas on paarikesel üht-teist eluks vajalikku. Neil on telk, lüüra, kahe päeva jagu patareisid, taskulamp, hambaharjad, tunde järgi uudishimu ja kõhutunde jagu ürgseid tunge. Ei tulnud nad apokalüpsise kütkeist pagema, hoopis juuretasandile tulid pugema.

Kui komandant Georg veel linnas suhkrust õõvavatti tsentrifuugib, pistavad Paradigma ja Diskursus murumatil murelimammusid ning tuju on neil ütlemata tore. Siresäärsel Paradigmal näib kõik paigas olevat - ei kuku linnupoeg pesast põhjuseta, ei jää kividki kurku niisama. Neiu Paradigma on parasjagu zen ja natuke nagu Shiva ka, aga kindlasti mitte jumalaema moodi, sest ta on selline moodne tüdruk, kelles on natuke nagu kõike.

Kelmikas Diskursus aga ümmardab Paradigmat hoole ja andumusega, kujutab sealjuures ette, et igast marjast, mis ta naise suhu sihib, sirgub neile poeg või tütar, ning ükskõik kumb tuleb ja ükskõik kui palju, nimed on juba valmis varutud. Ikka Narratiiv, Eliit, Enigma või Elekter, Entroopia või Elüüsio, Aadam isegi või Eeva, lihtsalt.

Üldiselt on Paradigma ja Diskursuse vahel selline kokkulepe, et kõik võib olla ja et põhimõtteliselt on kõik OK. Ainult kahte nime ei taha nad mingil juhul enam panna - Iroonia ja Sarkasm. Noored on maailma näinud ja mõelnud elu üle ja neid kahte nad ei armasta, sest neil kahel on nii kole tähendus. Mõeldes kujundlikult, see jätaks laste elule mõru mulje. Kui üldse mõeldaks selles suunas, siis Huumor veel tuleks kõne alla, aga jätame selle...

Öö saabudes, põhjala tulede valges toimub Paradigmas ootamatult mingi nihe. Järsku tahaks ta, et Diskursus "ei räägiks nii palju" ja "tegeleks millegi asjalikuga", korraga näib talle, et võib-olla pole Diskursus üldsegi mitte "see õige".

Ülitungivalt ihkab Paradigma midagi püsivat, lihtsat ja kindlat, ent Pimeduse Rüütlite saabudes on meelekindlus temas kõikuma löönud. Et asjus selgusele jõuda, pöördub näitsik tumedate jõudude poole - kuskilt peab ju alustama. Uuesti alustama? Ikka ja jälle uuesti, kinni ja lahti... oo segadust! Vaene Diskursus püüab kangelaslikult karmast üle olla, kuid tema pingutused jäävad tulutuks. Paradigma pole enam tema ise. Kas tuleks maa täita lastega või saadaks Paradigma kuradile - ei tea! Nii mõtleb Diskursus ja kobab taskus närviliselt autovõtmete järele.