Rõhumisratas?

Von Krahli teatri etendus “Harmoonia” pilab “rõhumisrattal” sõtkumist ja tarbimiskultuuri. Kuid iroonia on selles, et “Harmoonia” publik (keskmisest haritum ja kultuurihuvilisem, reeglina ka ökosõber) pole tegelikult rõhumis- ja reklaamiratta ohver. Meil on ju vabadus valida. On võimalik telekas välja lülitada. Mitte käia poes (s.t käia ainult vajalikku ostmas, mitte hobi­korras ostlemas). Näiteks mul on kaks paari tänavakingi. Miks ma peaksin lihtsalt minema poodi hulkuma, et osta veel üks paar. Miks?

Ja reklaamid. Kuna ma ei vaata telekat ega kuula kommerts­raadiot, siis ei kuulu reklaamid mu ellu. Ka ajalehti lugedes (nii netist kui paberilt) on pilk harjunud reklaame ignoreerima.

See kõik on kuidagi loomulik... Nagu autot juhtides vaatad, et teelt välja ei sõidaks. Või hiiglaslikus muuseumis vaatad, kus on sind huvitav sektor, sest kõike pole võimalik läbi kammida.

“Rõhumisratas” on probleem seal, kus tõesti valikut pole. Et eladki näiteks kusagil Kolumbia külas, kus on kaks varianti – kas kitkuda tehases kanu või minna narkomuulaks. Reklaami- ja tarbimisralli ohvrid aga küll reostavad nii oma sise- kui välismaailma, ent annavad seejuures tööd ja leiba miljonitele. Kuidas küll seda nõiaringi muuta?Juba ammu arutut saastamist kritiseerinud ja apokalüptilisi tuuli ennustanud ökoradikaal Pentti Linkola on oma sõnad ja teod ühendanud, elab metsas ilma elektri ja igasuguse tarbimiseta. Kas me suudame talle järgneda või teeme moodsalt tühje sõnu?