Rollerite pealinn Milano
Tüüpiline pilt Milano kesklinna ristmikul: foori ees peatuvad autod, kuid nende vahelt trügivad kõige ette kõikvõimalikud kaherattalised (rollerid, jalgrattad, mootorrattad). Rohelise süttides saavadki nemad kõigepealt liikuma, võistelgu nad siis tuliuute Porschede või iidsete pisi-Fiatidega. Nii lähevadki ees tsiklid, järel rollerid, nende kannul jalgrattad ning alles siis autod.
Ärimees kahel rattal
Itaalia tööstuskeskuses Milanos elab 1,3 miljonit inimest. Linn hõlmab 1980 ruutkilomeetrit. Võrdluseks: Tallinna elanikkond on pisut üle 400 000 ja pindala 159 ruutkilomeetrit.
Ma ei tea, kui palju on Milanos tsikleid või rollereid. Kuid linnas ringi vaadates tundub, et neid on tohutult. Kaherattalistega sõidavad kõik. Nii on lihtsam ja mugavam. Kulub vähem bensiini ja saab kiiremini edasi.
Ka jalgrattaid näib olevat tuhandeid kui mitte sadu tuhandeid. Soliidsed ärimehed, ülikonnad seljas, lipsud ees, villased mantlid tuules lehvimas, sõidavad uhkelt mööda linna keskel asuvast peakirikust Duomost. Kes hoiab portfelli jalge vahel, kellel on see pandud juhtraua ette või taha kinnitatud korvi.
Ei kujutaks ette, et Eestis mõni Sõõrumaa või Luukase masti isand Raekoja platsil nõnda pedaale sõtkuks. Kuid Itaalias on see loomulik. Pealegi on rattad väärikalt päevinäinud, pisut roostes ja kulunud värviga, pealtnäha vähemalt paar-kolmkümmend aastat vanad. Maastikurattaid ei näe siin peaaegu üldse, asfaltteedega linnas ei ole nendega lihtsalt midagi peale hakata. Just sellise suurte ratastega stiilipommiga on mõnus vändata.
Ja väntavad vanaprouad, korvid ees ja taga ostudest pungil, aga ka noored preilid, kes tööle või kooli tõttavad. Mõni sõidab, käed lahti, mõni on süvenenud mobiiltelefoniga rääkimisse, teine jälle teeb rahulikult suitsu.
Tänavatele mahuvad kõik
Keegi ei karda, et auto või tsikkel neid alla ajaks. Jah, kõige imelikum ongi see, et kuigi liiklus on tunduvalt tihedam kui Tallinnas, saavad kõik liiklejad omavahel sõbralikult hakkama. Signaalitamist kostab küll, kuid see ei kõla kurjalt ega ülbelt. Pigem on signaali andmine omamoodi suhtlusviis – näed, teine jäi keset ristmikku totakalt töllerdama, ma ei saa muidu, kui pean talle sellest signaaliga märku andma. Ja järgmised kaks masinat minu taga samuti. Kuid küll see roheline tuleb jälle ja saame kõik kenasti edasi liikuda.
Kaherattaliste juurde tagasi – konkurentsitult kõige enam on siiski rollereid. Kui heita pilk spetsiaalselt tsiklitele, ratastele, rolleritele mõeldud parklasse, siis on seal rollerite suhe tsiklitesse umbes 4 või 5 ühe vastu rollerite kasuks. Jalgrataste arv jääb kusagile sinna vahepeale.
Jah, Ducatisid-Kawasakisid-Suzukisid ja kõiki muid tsiklimarke näeb linnapildis küll, kuid ega neid, nagu kiireid sportautosidki, täiel rinnal nautida ei saa. Liiklus on lihtsalt nii tihe ja aeglane. Roller on linnas sõitmiseks parasjagu sobiv – kasutab ära kogu oma võimsuse (kui suured ja võimsad rollerid, millega kiirteelgi sõita saab, välja arvata) ning on manööverdamisel autost võrratult osavam. Hinnast ja bensiinikokkuhoiust ma ei räägigi.
Vana sõiduk moelinnas
Nagu vanu jalgrattaid, nii näeb liikluses ka päevinäinud Vespasid ja teisi rollereid palju (muide, samuti autosid). Ei häbene nendega sõita ei ülikonnas ärimees ega ka valges kitlis lihunik. Noored eelistavad muidugi uusi mudeleid, neil on oma kiivrimoodki (ilma lõuakaitseta munakoor, ees prillisarnane visiir).
Kõksimist tuleb linnatänavail vist tihti ette, kuigi mina ühtegi pauku oma silmaga ei näinud. Igal juhul märkasin paljudel masinatel (eriti autodel) mõlke ja lahtitulnud osi. Parandama ei olnud neid kiirustatud, levinud lappimisvahendiks oli aga teip.
Kuna Milano asub siiski Põhja-Itaalias, kasutavad paljud geniaalset leiutist – seelikutaolist põlvekatet, mis ühtlasi täidab rolleri seistes vihmakaitse ülesannet. Lisaks on võimalik juhtraua mõlemasse otsa kinnitada paksu voodriga käesoojendused – kui näpud on soojas, on sõita hoopis mõnusam.
Eriti vahvad olid liikluses aga kolmerattalised rollerid (Piaggio Apecar), mis tõid sama moodi naeru suule nagu külgkorviga mootorratta nägemine Eestis. Neid kastiga rollereid kasutavad paljud väikekaupmehed – näiteks tuuakse nendega söögikohtadesse pudelivett ja viiakse ära tühi taara.
Tsiklite ringrajasõit on Itaalias tohutult populaarne. Seitsmekordset maailmameistrit Valentino Rossit koheldakse kui rahvuskangelast. Ta eelistab elada Inglismaal, kuna Itaalias ei annaks fännid mehele lihtsalt asu. Rossi elulugu kirjeldab vähemalt pool tosinat raamatut.
Kuid minu meelest toimub tõeline põnevussõit hoopis iga päev Milano tänavatel. Novembrikuisest külaskäigust linnas toimunud mootorrattamessile, kus väljas tuhandeid uusi ja säravaid tsikleid, jäi mulle enam meelde hoopis Milano tänavapilt.
