Roman Polanski tabatud!

Möödunud nädala lõpul arreteerisid Šveitsi võimud Zürichi lennujaamas 76aastase filmilavastaja Roman Polanski, kes oli tulnud sealsele festivalile kätte saama oma elutööauhinda.

Põhjuseks oli tema 1978. aastal toime pandud seksuaalvahekord 13aastase tütarlapsega. Ohver on kõnelnud uimastamisest, ­uurijad "sugukõlvatusest ja sodoomiast". Polanski sõlmis tollal kokkuleppemenetluse, mis tõi kaasa 90 päeva vangistust koos psühhiaatriliste uuringutega, aga põgenes enne Prantsusmaale.

Šveits on kahtlemata hea maa, pakkus kodu näiteks ­Charlie Chaplinile, kui toda Ameerikas vaenati, aga nüüd otsustas Oscari, Cannes'i Kuldpalmi (holokaustifilmi "Klaverimängija" eest), Kuld- ja Hõbekaru võitja ameeriklaste soovil kinni pidada. Miks, on sama segane kui välisminister Paeti palve venelase Markovi viisakeeld tühistada. Igatahes on nii Prantsusmaa kui Poola välisministrid Polanski kaitseks juba välja astunud.

Küsimusi on mõistagi palju. Kas tegu on sedalaadi roimaga, mis ei aegu - ei juriidilises ega moraalses mõttes? Nagu holokaust? Kui palju saab inimesele tema panust arvestades andeks anda? (Sedasama küsib Ingo Normet siinses lehes Kaarel Irdi kohta.) Ja lõpuks - mida vana mehega nüüd ikka enam peale hakata, et karistus näiks kuidagi kohane? „Vali kord!" pole alati parim nõu.

Üks on selge - hiljutise euroraportööri arvamus, et Eestis tuleks kriminaliseerida vahekord alla 18aastase ja täiskasvanu vahel, on halb mõte. Raske oleks sellise kriminaalide hulgaga toime tulla.