See oli minu koolitee algusaastail, kui ma hakkasin huvituma levilauludest, mida pakkus Eesti Raadio soovikontsert. Üks esimesi laule, mis mind kaasa ümisema pani, kõlas nii: „Rongid, rongid, kuhu te nõnda kiirelt veerete? / Ees on raudne rööpapaar ja taga suitsukaar“ (tekst Heldur ­Karmo). Sellel lihtsal laulukesel, mida lauljanna ise oluliseks ei pidanud, oli koolipoisile ometi mingi seletamatu mõju. Kas oli see suur ja suitsu pahviv rong, millega ma Tartusse vanaema juurde sõitsin, või toredad vagunisaatjad, kes mind rongis kantseldasid, kuid see oli laul, mis tundus kõige, kõige… Soovikontserdis teadustas selge häälega diktor ka esitaja nime. Nii sööbiski mu mällu Heli Läätse nimi. See pidi olema 1958. aastal, sest siis see laul eestikeelsena lindistati.

Peatselt tekkis huvi, kes on see kaunihäälne Heli. Eesti Televisioon tegi alles oma esimesi sammukesi ning telereidki võis veel sõrmedel üles lugeda, seetõttu oli välistatud tema nägemine helesiniselt ekraanilt. Kujutasin teda ette õblukese blondiinina, kes kergelt hõljudes ringi liigub. Õnneks töötas mu isa sel ajal Eesti Raadio sümfooniaorkestri inspektorina ning aeg-ajalt võttis mind kaasa ­raadiomajja, kus tegid proove nii sümfoonia- kui estraadiorkester. Hakkasin isa lunima, et ta mind siis tööle kaasa võtaks, kui estraadiorkestriga teevad proove Heli Lääts ja ­Kalmer Tennosaar. Millegipärast arvasin, et nad on abielupaar ja on kogu aeg koos. Ühel õhtul ütles isa, et homme peaks Heli Lääts orkestriga lindistama ja ma võin tema juurde tööle tulla. Pärast koolitunde olin varakult raadiomaja valvelauas ootamas. Isa viis mind I stuudio ukse taha ja käskis vaikselt istuda. Ootamine oli pikk ja igav – pillimehed tegid suitsu ja lindistuse algus viibis. Mõni muusik uuris noote ning samas oli ka üks noor naine noodilehtedega. Kui isa asjatoimetustelt stuudio eest läbi tuiskas, küsisin kannatust kaotava lapse nõudliku häälega: „Kaua ma seda Heli Läätse veel ootama pean?“ Isa haaras mul armutult tukast ja tiris mu nurga taha – siis sain oma lollusest teadlikuks, sest olin kogu aja olnud Heli kõrval, teadmata, kellega tegu. Ja juba leidsin end koduteelt. Aga ma olin teda siiski näinud!

Järgmisel päeval klassikaaslastele oma kohtumisest Heli Läätsega uhkustades rääkides jätsin piinlikud seigad välja, pisut panin juurde ka ja olin paugupealt tehtud mees, sest olin ju Helit näinud! Jah, ta oli välimuselt hoopis teistsugune, kui teda ette kujutasin, kuid tema hääl oli sama! Meenutan kuulsa Saaremaa poetessi Debora Vaarandi sõnu, et „Heli Läätse hääl on sama karge kui puhta allika vesi“. Selle allikavee sõõme oleme nautinud üle poole sajandi ja neid laule, mis lindistatult meie kullafondi jäävad, on ligikaudu pool tuhat.

Heli Lääts oli lauljanna, kes avas mulle ukse estraadimuusikasse, olles ise selle säravamaid esitajaid. Teda on püütud jäljendada ja tema lauludele on antud aastate möödudes uus elu, kuid ometi on ta kordumatu. Ta oli siiras ja aus; ta teadis oma väärtust, sest tegi selle nimel palju tööd, kuid ta polnud uhke ega pirtsakas.

Kas teadsite, et Heli vanemad olid oma tütrele nime juba välja valinud ja selleks oli Eha, kuid naabritüdruk sündis enne ja tema vanemad napsasid nime enda lapsele? Kui Heli õpetajast ja koorijuhist ema sünnituspalatis oma last ­ootas, oli Kuressaares parasjagu laulupidu ning haiglasse kostsid peo helid. Ema ütles, et kui sa siia maailma juba helide saatel tulid, siis saagu sinu nimeks Heli! See nimi on seda andekat naist tema elus täiuslikult iseloomustanud.

Olles Heliga pikkade aastate jooksul heaks tuttavaks saanud, jääb mulle meelde tema 85. sünnipäev, kui esitleti tema elulooraamatut „Armastusega“. Kui olin Helile lilled üle andnud, ei lasknud ta mu kätt lahti ning ütles: „Tule, ma tahan kallistada ka!“ Selles kallistuses oli ehk temapoolne tunnustus ühele kauasele muusikasõbrale. Nüüd, mil Heli sõit elu raudteel on lõppenud, meenuvad taas laulusõnad: „Omaette pingi peal kõigest mõelda on nii hea. Ühtlast rütmi vagun taob – see on kui unelaul. Rongid, rongid…“
Heli Lääts
Heli Lääts Heino Vilms / ERR