Don näikse olevat seda tüüpi mees, kes õlgu kehitades roosa ümbriku teiste vanade armastuskirjade laekasse lennutaks, ent tema täielik vastand, elava miimikaga parim sõber ja naaber, õnnelikus (ja lasterikkas) abielus wannabe-detektiivist immigrant Winston (Jeffrey Wright) ei suuda näppe säärasest ahvatlevast müsteeriumist eemale hoida. Winston saadab dressides diivanil vedeleva Doni kohe kõiki oma tollaseid naissuhteid üle kuulama.

Neli potentsiaalset emakandidaati, kellele Don roosade lillekimpudega läheneb, oleksid kõik väärt omaette täispikka filmi – piinlikud situatsioonid endiste kallimatega minimalistlikus ükskõiksuses. Süüa õhtust Tema (Frances Conroy) abikaasaga, saada vastu lõugu Tema (Tilda Swinton) boyfriend’ilt, mõõta Tema (Jessica Lange) armukese säärejooksu või ehmuda Tema (Sharon Stone) tütre ekshibitsionismist. Kõik eranditult suurepärased ning hästi läbi mõeldud lühijutustused.

Raamistav lugu kirjasaatja otsingutest tundub nende põnevate karakterite kõrval ajuti päris ebaoluline. Et neid äärmuslikult erinevaid naisi ühendav tegur on seesama tuima olemisega naistemees, tekib lausa piinav huvi lisainfo järele. Võimalus nende lugude kaudu Doni minevikku piiluda on siiski väga väike. Naised kehastavad ainult oma olevikku – elufaasi, kuhu nad pärast Donist lahkuminekut jõudnud on. Kas härral selles mingit osa oli, jääb müsteeriumiks – Don on oma kalanäoga Härra Ükskõiksus ise. Kahjuks on see tüüpkarakter ka juba mitu korda nähtud – istun-liikumatult-silmis-tühi-pilk-mind-ei-üllata-enam-miski-ilme filmidest “Tõlkes kaduma läinud” ja “Mereelu Steve Zissou seltsis” on taas ekraanil. Bill Murrayst on saamas iseenda karikatuur. Ainus kord, kui lavastaja ­Jarmusch laseb Doni silmis sädet paista, on nimekirjas viimast tütarlast külastades, mil roosad lilled surnuaial kalmule asetatakse. Detailid jäävad jällegi vaataja eest varjule.

Jarmuschi minimalism on ühtaegu häiriv, humoorikas ja hüpnootiline. Radikaalsed kaadrivahetused ja ajahüpped teevad küll jutujoone jälgimise põnevaks ja üllatuslikuks, ent selline stiliseeritus sunnib vaatajat distantsi võtma. Samastumine ja sisseelamine on selle võrra raskendatud, kogemuslik tasand jääb emotsionaalselt puudulikuks. Et kõik on kohati pinnapealsuseni lihtsustatud, jääb üle filmi nautida abstraktse maali kombel, eelarvamuste ja analüüsita tunnetades.