Rootsi romantilised sotsialistid Tartus
Telefonivestluse ajal viibis Lisa parajasti puhkusel
Küprosel ning kõne alguses tänas mind selle eest, et
päästsin ta päikese kätte lõplikult
kõrbemast. Ka naistrummarid tunnevad vahel vajadust
lõõgastuda saksa pensionäri kombel, otsustasime me
Lisaga.
Tutvusta alustuseks teie uut albumit.
Uus album
(“Hey Trouble!” – toim.) on teistest erinev, eelkõige
sellepärast et bänd on varasematest erinev, mängime
nüüd ilma Victoriata (endine solist Victoria Bergsman – toim.).
Eelmiste plaatidega ajasime taga võimalikult puhast heli ja poleerisime
stuudios materjali täiuseni, tahtsime, et meie muusika kõlaks
võimalikult rafineeritult. Nüüd mõtlesime, et
võiks jätta lood nii nagu nad on ja “Hey Trouble!”
salvestades oli üheks eesmärgiks see, et ta mõjuks
võimalikult toore ja karmina. Tänu sellele on minu meelest uus
plaat kuidagi loomulikum ja emotsionaalsem.
Kuidas
mõjus The Concretes kambale Victoria lahkumine?
Siis, kui
ta teatas, et nüüd on kõik läbi, olime šokeeritud
ja hetkeks tundus, et peabki pillid kotti panema. Nägime asju erinevalt,
mõned tüübid arvasid, et kui solist lahkub, pole mõtet
jätkata. Masendav oli see igal juhul.
Ma ise olen pigem selline
tüüp, et teen negatiivsest positiivse, raskused panevad mind
tööle. Mõnda aega ei suhelnud bänd omavahel üldse,
kuid siis hakkasid asjad vaikselt uuesti susisema.
Et siis
tulite uuesti kokku ja hakkasite aga uusi laule kirjutama?
Seekord oli nii, et üks hetk saatsin mingeid meloodiaid ja
laulusõnu interneti kaudu Jorile, kes elab teises linnas. Tema pani
omalt poolt juurde kitarririffe ja saatis laulufragmendid mulle tagasi. Sedasi
me tükk aega jätkasime. Veidi hiljem ühinesid meie
“ping-pongiga” teised bändiliikmed ja saabus hetk, kus olime
valmis materjali salvestamiseks. Kuna suht kõik oli selge, mis lood
albumile lähevad ja mis me öelda tahame, läks meil erinevalt
eelmistest kordadest stuudios väga kiirelt. Tegelikult mulle meeldib pigem
esineda kui olla stuudios. Eriti mõnus on, kui saab teha kontserte
mõnes väiksemas kohas, siis, kui näed publikut lähedalt.
Kui lava ees on 10 tuhat inimest, pole pooltki nii põnev.
Mis on su lemmiklugu “Hey Trouble!” pealt?
Minu jaoks on kõik laulud nagu teemantid, mõned on rohkem ja
mõned on vähem töödeldud, aga kõik on ilusad.
Mõned on räigemakoelised ja mõned on peenutsevad, see polegi
oluline. Iga päev on uus lemmiklugu, oleneb tujust. Täna on vist
“Keep Yours”.
Räägi nüüd mulle
Skandinaavia muusikaärist üldiselt.
Meil on see kindlasti
teistmoodi kui Inglismaal. Seal on sulle antud ainult kaks võimalust
– kas saada superstaariks või vaikselt kärvata. Suurem osa
briti bändidest on tugevalt orienteeritud tuntuse saavutamisele,
potentsiaalne võimalus kuulsaks saada on muusikaga tegelemise juures
üks olulisemaid motivaatoreid. Rootsis võetakse asja rahulikumalt,
muusikat tehakse pigem omaenese lõbuks, eesmärgid on hoopis teised.
Kui me Mariaga (Maria Eriksson – toim.) bänditegemist alustasime, ei
unistanud me mingist kuulsusest. Kui unistaks, äkki viitsiks rohkem
pingutada.
Kui The Concretes oleks laiali läinud, siis
mis sa teeks?
Arvatavasti süveneks disaini või siis
luuletaks rohkem. Mulle meeldib mängida sõnadega ja luuletusi
lugeda. Minu jaoks pole bänd töö, siis, kui me oleme tuuril, on
see rohkem nagu lõbureis. Mul ei ole vajadust muusikast puhata.
Tavaliselt on bändiliikmed ka vabal ajal palju koos, oleme head
sõbrad. Ma ei saakski olla loov suvaliste inimestega, ainult
sõpradega.
Jutud käivad, et sul on eestlasest
boyfriend. Mis ta on sulle Eestist rääkinud?
Ta on jah,
rahvuselt eestlane. Me oleme mitu korda mõelnud, et peaks tulema
Eestisse reisile, aga iga kord on mingi jama ette tulnud, nii et ma kahjuks
tean Eestist ainult niipalju, kui tema on rääkinud. Ja siis ma oskan
veel öelda musi, kalli, tere ja aitäh!
tegutseb aastast 1995.
Tihtipeale hüütakse neid Rootsi indie-popi musternäidiseks.
Algupäraselt koosnes bänd kolmest tütarlapsest, kelleks olid Victoria Bergsman, Maria Eriksson ja Lisa Milberg. Praegu on bändis 8 liiget, Victoria lahkus koosseisust aastal 2006 ja püüab teha soolokarjääri.
Kokku on neilt ilmunud 3 albumit: “The Concretes”, “The Concretes in Colours” ja viimane plaat “Hey Trouble”.