Sõbrad rääkisid, et interneti puritaanlikes indie-foorumites käib suur Ööbiku materdamine. Käisin vaatamas ja polnud hullu midagi. Sedaviisi arglikult, õrn rusikas taskus, on neid sõimatud sama kaua kui Savisaart. Et nad on järjekordselt “reetnud oma ideaalid”, et nad teevad kuulaja kulul “küünilist nalja”, ja et üldsegi, keegi siin linnas tööd ega promo ei saa peale “Saaremetsa sõprade”. 

Sama jutt on käinud kaasas selle bändi iga albumiga – eriti muidugi 1994. aasta “Psychikosmosega”, millel vanade punkarite ehmatuseks polnud mitte ühtegi trummi ega kitarri. Nende õnneks ristis Ööbik end Una Bombaks ja pani elektrooniliselt edasi, kuni liitus kitarrist ja helilooja Sten Šeripov. Ja Sten, head kuulajad, on mees, kes lõi alati kahtlevatele ja vaidlevatele Ööbiku-vanameestele (Raul Saaremets, Allan Hmelnitski, Tõnu Pedaru) ühe sirgjoonelise muusikalise löögi vastu nende kollektiivset kreatiivtagumikku. “Supersymmetry” (2005) oli bändi vahest kõige otsekohesem plaat pärast debüütkassetti “Ilu” (1989).

Kirjutaks siia lõppu uuest plaadist ka natuke. Mulle see meeldib, sest mulle meeldivad inimesed, kes ei püsi mingis kellegi poolt välja mõeldud muusikalises lahtris. Mõelge kui igav oleks, kui drum’n’bass’i tegijad kuulaksid ainult drum’n’bass’i; kui räppar kuulaks ainult räppi; kui indie-mees kuulaks ainult indie’t. Nad oleksid siis nagu väikesed saared, kus abiellutakse oma sugulastega. Aga Ööbiku-sugused käivad röövimas ja pilastamas kõige kaugemates muusikamaailma nurkades. 

Selle bändi albumite avalugudest saaks koostada eraldi õpiku. Ja seekordne peatükk selles, “Chase And Catch”, on vahest kõige efektsem – sujuvate käiguvahetustega jõuab masin nullist sajani alles 43. sekundiks ja hakkab siis mööda autobahn’i huligaanitsema, kuni jääb rahulikult kulgema (“Let’s Do Your Hair” ja “Päike Maa”, hiljem ka “Thulelohe” on meeleolult midagi 1993. aasta dub-dueti “Whatever Makes You Happy” poole). 

Mõni üllatus siis ka. See, et Tõnu Pedaru vokaal paneb Ööbiku tihti kõlama The Falli moodi, on üldteada, siin sunnib ta meid vahelduseks meenutama vana gooti-legendi Sisters Of Mercyt (“Young Godz Have Fun”, “Sol Dat d’Or”). 

High-tech indie-diskolugu “Estrangers” ning laserite ja moroderitega üles soojendatud vana hitt “Kids Stuff Rokk” koos Lotte Jürjendaliga teevad omalt poolt kõik, et sellest tuleks üks eriti hea pidu.

Kitarrisoolo ja soft-porn saksofon. Orkester ja elektritrummid. Kannel ja auto-tune. Röövel Ööbik. Kes siis veel? 10