Röövel Ööbik ei ole Eesti indie päästja. Ega kasvuraskustes magamistoa nohikute põlvkonna keeruliseks mõeldud tundeelu advokaat. Nad on selleks liiga iroonilised ja laisad, neil on kodus liiga palju plaate ja neil pole missiooni. Kui, siis ainult ärritada silmaklappidega muusikapuriste (ja vaimsete huvidega kunstikooli tütarlaste vaimsete huvidega boyfriend’e.) Sest vaadake, Röövel Ööbik ja “Supersymmetry” on tegelikult rock. Selle sõna parimas, modernseimas ja seksikaimas tähenduses.

Ühel hiljutisel kontserdil tuli tuttav tütarlaps pärast ööbikute ülesastumist lava eest ja ütles lihtsalt ning siiralt: “Pedaru on nii seks.” Ja nii ongi. Kui Pedaru laval oma puusanõksu tööle paneb ning mikrofoni hingeldades riimib “pussy” sõnaga “sushi”, langeb Welshist ja Ellisest toituvaid tüdrukuid nagu murdu. Kes ütles, et alternatiivkultuuri ihalejad ei vaja oma seksisümboleid? Ja kui Jaagup Kreem või Tanel Padar on liiga mein­striim ning Adidase dressipluusides ja kingapõrnitsemisest punaste silmadega eesti My Bloody Valentine’id, Radioheadid ning Stereolabid pole just suurem asi posterimaterjal, siis astubki sisse Röövel Ööbik, vilistab “professionaalsed” muusikud välja ja lööb kõik naised üle. Või midagi sellist.

Aga plaadist peaks ka vist natuke rääkima. Varasemad “avangardsed” müravallid on siin sujuvalt asendunud Sten Šeripovi hammustavalt terava, kuiva ja eheda lampvõimu kidrasaundi ning eriti catchy’e riffidega.

Mis aga kõige parem – “Sypersymmetryt” kuulates ei teki seda idiootset muljet, et kõik see on kokku tegelikult üks ja sama lugu, kus lihtsalt muudetakse ühtede ja samade akordide järjestust (nii nagu indie-rock’iga pahatihti juhtub). Kõik kümme laulu on piisavalt erinevad, et kuulata plaat huviga lõpuni ja see siis uuesti mängima panna. Oma süü on siin kindlasti Rauli ja Steni tantsustufi produtseerimiskogemustel, mis annavad kitarripõhisele värgile hoopis teise mineku.

Tõeliselt ülbed ja glämmist särisevad “Something Else”, “Full Throttle”, “Contact” ja “Supersymmetry” on nii kuradi süüdimatult hitiliku ülesehituse ja kitarrikäikudega, et pole muud teha kui meeste enesekindlust kadestada. Siis võtkem aga näiteks “Kid’s Stuff”, mis jätab mulje nagu Mahavoki kõige parem lugu, mida keegi kunagi kuulnud pole. Superlahe 80ndate vaimus produktsioon. Kui see ööbikute plaadiesitlusel Von Krahlis tuli, oleks ma võinud vanduda, et nägin lava ees Heini Vaikmaa heledaid kiharaid lendlemas (tegelikult olid need vist Ööbiku austajannad või siis see ennastunustavalt stagedive’iv blond meesterahvas). Ja siis minu lemmiklugu plaadilt, “Girl Like Africa”, mis kõlab nagu Mark E Smithi ja Ennio ­Morricone ühise joomatuuri ajal kirjutatud soundtrack pulp-vesternile, mille peaosades Dean Read ja Gojko Mitic. Kontserdil astus selle loo ajaks lavale ei keegi muu kui Riho Sibul ise. See on igatahes midagi päris värsket ja ööbikute kohta üllatavalt sooja alatooniga. Sama käib muide ka “Driving Me ­Insane” kohta.

Ja oh seda rõõmu. “Ilu” kasseti ajad tulevad meelde, kui algab lõpulugu “Aäh-Ööh-Üüh”. Midagi eestikeelse laulu tulihingelistele austajatele. Iseasi, kas laulurida “Üks mees meil siin omadega seenes” on just selline poeesia, mida nad kuulda loodavad.

Kogu eelneva heietuse võiks kokku võtta aga lihtsalt nii, et Röövel Ööbik on Röövel Ööbik, mitte “täpselt nagu see lahe indie-bänd, mis ma eile MTV2 pealt nägin”. Ja “­Supersymmetry” võib kodus olla küll. Rokenroll! 9