Ropp aga suurejooneline

Kolm tundi halastamatult jauravat arktilist tragöödiat näitab soome sisu, usub Kalev Kesküla.

“Kokkola”
Autor Leea Klemola (Soome).
Tõlkija Maimu Berg.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja ­Ingomar Vihmar (külalisena). Lavakujundus Pille Jänes (külalisena).
Osades Andrus Vaarik (külalisena), ­Jüri Vlassov, Sepo Seeman, Kleer ­Maibaum (külalisena), Liis Laigna (külalisena), Kaili Närep, Lii Tedre, Ago Anderson, Enn Keerd, Lauri Kink ja Ahti Puudersell.

Esietendus Pärnus Endla teatri suures saalis 23. veebruaril.

“Kokkola”, 2005. aasta Soome parim näidend, katsub näidata elu nii mõttetu ja ropuna, nagu see tegelikult on. Või vähemasti, nagu see kõrvalt vaadates paistab. Nii palju joomist ja ropendamist nagu kolme Kokkola-tunni sisse mahub, ei suuda pakkuda keegi peale soomlaste, ja nemadki harva.

Esimese vaatuse lõpuks tekib moraali ja katarsisega harjunud teatrisõbral ootus, et tolle kummalise räuskava jaburduse tasakaaluks pakub teine vaatus vaoshoitumat ja mõttekamat teksti, leevendust ja lunastust. Aga võta näpust, etendus laseb sama noodi peal edasi, lisades vaid eksis­tent­siaalsele roppusele pisut sürri juurde. Sellisest kom­promissitusest, halas­tamatusest vaataja vastu tunned soome sisu.
Mulle “Kokkola” meeldis. Nagu eel­öeldust võib aimata, oli näidend suurejooneline. Mind lausa vaimustas, kui pealetükkimatult ja möödaminnes oli tüki moraal esitatud. Milles see õigupoolest seisnes? Eks vist selles, et lisaks teiste alandamisele on inimene vahel harva võimeline alandama teiste huvides ka ennast. Et kuigi liigikaaslane on enamasti purjus ja ebaadekvaatne, suudab koos­eksisteerimine pakkuda vahel ka helgeid hetki ning inimlik solidaarsus on siiski olemas. Kõrged tunded esitatakse võimalikult madalas vormis.
Mind on sageli häirinud tragöödiate lõpud, kus kangelased peavad seetõt­tu, et nad ei mahu närustesse oludesse ning ennekõike meie puhastumise nimel hukka saama. Selline lahendus on suur, aga moodsas heaolumaailmas, kus pole enam kangelasi, pole enam kodanikkegi, vaid ainult tarbijad, üpris ebaeluline. “Kokkolas”, mille žanrimääratlus on arktiline tragöödia, jäävad kõik suuremad ja väiklasemad tegelased ellu, iseasi muidugi, mis elu see on. Üksteise peale räuskamisest het­keks väsinud, plaanivad nad bussiga isegi Gröönimaale sõita. See on stoiline ja eluline lahendus!

Näidendi keskne, sündmusi koos hoidev tegelane on bussifirma Eravedu Piano Larsson omanik Piano (Sepo Seeman). Ta on omamoodi Rehepapp, kes suudab olukordi mõistlikult lahendada, õigel ajal kakluse lõpetada ja joomahullule süsti teha või ta maoloputusele viia. Aga mõtleb välja ka ai­nu­laadse viisi, kuidas armastav õde saab panetunud venna tunnetele mõjuda. Energiline ja väga hea jämekoomika-tunnetusega Sepo Seeman saab selle rolliga suurepäraselt hakkama.
Andrus Vaarik mängib “naiskangelannat”, oma tütre kõrtsi uksehoidjat Marja-Terttut (miskipärast on autor kirjutanud selle naiserolli meesnäitlejale – et oleks sürrim?). Muude lihtsate soomlaste seas jääb ebamäärase soolisusega tegelane mulle segaseks. Vaarik esitab teda üsna naiseliku tüübina, omas laadis stiilselt. Tema tütar Maura on karm lesbi, üsna ootamatu roll hapralt blondiinilt Kleer Mai­bau­milt. Aga värskendav kindlasti.
Ingomar Vihmari lavastus on stiilikindlalt groteskne. Meeste stringides ringikargamine, mis saalis elevust tekitab, mõjub pigem efektselt kui laba­selt, sest etenduse verbaalset labasust on raske ületada. Igatahes loob lavast aja mikrokosmose, mis laseb aimata, et tegelaste tunded on suured, aga sõnad ja teod nende väljendamiseks väetid.
Joomine on vaid teistsugune asjade nägemise viis, usub Piano. Kuidas muidu saakski soomeugrilist tegelikkust aktsepteerida.
Kokkola on rannalinn Soomes. Kui kirjutame ühel päeval samas poeetikas näidendi “Pärnu”, siis on selge, et oleme sedavõrd emantsipeerunud, et ei värise enam maailma arvamuse pärast. Praegu on etendus igatahes õnnelik leid Pärnu teatrile.