Rotid krutsifiksil
“Tasandikkude helinad”
Autor Jaan Kruusvall. Lavastaja Aleksander Eelmaa. Osades Garmen Tabor, Pääru Oja, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja ja Katariina Kabel.
Saueaugu Teatritalus.
Siin on koguni Vambola – mees, kellele lahkumised on nii suur kutsumus, et ta muutub kui mitte koomiliseks, siis kaasatundmist väärivaks kindlasti. Tükk tekitab kahtluse, kas vabatahtlikke lahkumisi üldse ongi olemas. Ja ainus tegelane, kes kusagile ära minna ei taha – Franz –, lahkub tegelikult esimesena ja igaveseks.
Juba 40 aasta eest kirjutas Kruusvall (Pikker 22/1971): “Ühel inimesel polnud aega mõtelda, tal oli vaja elada. Teisel polnud aega elada, sest tal oli vaja mõtelda. Kolmas elas ja mõtles, kuid tema mõtted olid viletsad ja tema elu ei kõlvanud kuhugi.”
“Tasandikkude helinad” räägib kolmandast variandist.
Senist Eesti teatrisuve varjutas puudujääk: ka parimates näidendites (“Peko”, “Pärast surma Jendalis”) pole olnud tõeliselt võimast ja filigraanset kandva naisosa täitmist. “Helinad” kõrvaldasid selle vea, Garmen Tabori (pildil vasakul) Virginia oli universaalne ja meeldejääv tegelane, mitte tüüpiline naismaaharitlane, vaid neljakümneselt viimaseid meeleheitlikke katseid “elama hakata” tegev naine üldiselt. (“Kuidas ma suren, kui pole olnud õnnelikki.”) Isegi tema tummad istumisstseenid on säravamad kui Eesti korvpalli meistriliiga mängud kokku.
Pääru Oja Franz oli seevastu võrratu just tüüpilise maapoisina. Kodukanti jäämine ja teede korrashoid polnud tema jaoks missioon, vaid loomulik olek. Kogu tema mäng tõi välja ujeda, kuid siira kohalike naiste (kahjuks küll vanade või hullude) lemmiku. See, et ta lisaks romaani kirjutab, maalib ja koguni süiti kavandab, ei mõju ülepakkumisena, vaid kuju süvendamisena.
Näidendi ainus puudus on absurdse Heleni tegelaskuju sissetoomine teises pooles. Ajakirjanikud, eriti 25-aastased, on pragmaatilised inimesed. Helenit võis ilma mingi perspektiivita kolkakülla elama jäämiseks inspireerida osaluseksperimendi korraldamine või parimal juhul sümpaatia Franzi vastu. Halisemine selle üle, et Franz temaga abielluda ei saanud, on 19. sajandi sentimentalismi näide. Ja kirikutornist allahüppamine noormehe surma järel juba suisa piinlik lahendus. Seetõttu polnud Katariina Kabelil ka midagi mängida – välja arvatud esimene stseen, kui kuju veel usutavalt mõjus. Veider seegi, et kui näidendisse oli noort naistegelast vaja, siis tekstis on see Leili näol täiesti olemas. Hüppas temagi kõrgelt alla, aga hullu puhul oli see normaalne asjade käik.
Kummatigi ei kannatanud teine vaatus tervikuna põrmugi. Esiteks hakkas end ootamatult mõjukalt kehtestama esimeses vaatuses halli hiirekesena mõjunud Klava (Kaie Mihkelson, pildil paremal) – eriti Virginia haiglasseviimise stseenist alates.
Teiseks jõudis niigi suurepäraselt igavest äraminejat kujutanud Tõnu Oja viimastes, Vambola kloostrisse ja tsirkusesse kadumise stseenides tragikoomilise väljenduslikkuse apoteoosini.
“Tasandikkude helinad” on selge ja valusa sõnumiga näidend. Aleksander Eelmaa lavastus tabab täpselt nii autori loojanatuuri kui teose sisu: lootusetult hääbuvat sotsiaalvõrgustikku eesti kolkakülas. Vist ainult Andrus Kivirähki “Romeo ja Julia” on samal teemal midagi sama mõjuvat pakkunud.
Paigalejäämine võib olla valusam kui lahkumine. Lagunevas maakirikus ainsa sisekujunduselemendina alles jäänud ristil rippuval Kristusel pole muud teha kui pimeduses ringisebivaid rotte vahtida. Ja täiesti käsitamatul kombel paneb “Tasandikkude helinad” uskuma, et teatud olukorras polegi Kristusel ja rotil erilist vahet. Aga kusagil nende vahel on inimene: lahkuja ja jääja, kuid veel enam kukkuja ja püstitõusja.
