Richard Paul Ashcroft on pärast Verve’i teistkordset lagunemist asutanud jälle uuele teele. Oma uue bändiga tehtud plaadil leiduvate lugude pealkirju vaadates küsiks Ashcroft justkui ülbelt “kas te olete valmis?”, ja seejärel sünnib artistina uuesti, seekord mustanahalistes rütmides, armastuse ja elufilosoofilistes teemades. Muusikaliselt on retsept imelihtne: Ashcroft + sümfoonilised arranžeeringud + mixdesk. Selle retsepti najal annab üllatuslikult luua nii blues’i, souli kui vana kooli hiphoppi, ent eelkõige rasvast poppi. Mõned laulud, nagu “Beatitudes” ja “How Deep Is Your Man”, on isegi täitsa teravad ja kuulatavad, aga et viieminutilistes lugudes midagi oluliselt alates esimestest minutitest ei muutu, on sellest vähe. Tundub, nagu oleks Ash­croft eneseabiõpikuid sirvinud ja tema endisaegse tumedatoonilise Gallagheridega rivaalitsemise asemele on tulnud positiivse ja rahvaid ühendava taotlusega maailmaparandaja. Seejuures kõrvutatakse teda vast pigem Ronan Keatinguga ja olenemata paarist mõnusast kitarrisoolost ja osavast stiilikirevusest on see kõik ununev ja leige katse uuesti sündida. Sümfoonilistest sätetest pole tolku, kui nendes puuduvad avarustesse tõstmise mõõtmed; Ashcrofti hääl ei toimi blues’iga ja sõnumid stiilis “Ameerika on süüdi, et igal pool on sama sound” ei ole midagi uut. Kui “Twilighti” filmide kvaliteet seisneb peaasjalikult soundtrack’ides, siis mulle tundub, et vastassuunas võiks mõni Briti romantiline komöödia RPA & UNSi üles korjata ning sellele muusikale teene teha. Ühe korra me juba “Bitter Sweet Symphonyt” ju kuulsime ja armastasime! 5