Rübliku elu on jälle kord muutunud ja hetkel on ta vanematekodus  (semudele öeldakse sel puhul: olen mustas augus).

Aga räägime ära, mis juhtus.

Rübliku ülesanne enne valimisi oli lihtne: kolm, veel parem neli brüsselit leivaisale. Jookske sada rakku jalgele, kandke nõrkemiseni loosungeid, jagage miljon õhupalli ja levitage komprat, nagu jaksate! Teised rüblikud tulevad appi, meie aitame nagu töö lubab. Selge jutt. See oli jaanuaris.

Kõigepealt lasi rüblik end lummata oma göörli (tegelikult on tema nimi Cathryn, aga rüblik kutsub teda nii näo ees kui taga lihtsalt göörl) jutust, et kõik olemasolevad kandidaadid on koledad, ja mis veelgi halvem, paksud. Soomes ärisuhteid õppind tüdruk oli kindel, et õige kehakaal on pool võitu. Las kandieerib Urmas, tema kõht on veel väike. Ja siis kandideerigu veel mõned kõhnemad, saledam Marko ja see Jaanus. Ehk õnnestub tüsedad, Tiit, paks Marko ja teised, kuskile selleks ajaks ära peita, telkust ainult pead näidata jne. Ja lisaks võiks olla mõni ka lausa anorektiline. Kellega tüdrukud võiksid samastuda, selgetas göörl nohusel häälel (Eesti kliima ei sobi talle).

Rüblik tegigi järgmine päev kontoris nalja, et võtame kassi. Kus tema teadis, et teine mees saatis seepeale kohe sms-i NYCi suunas teele: Tshau, tahad europarlamenti? Läks 20 sekundit ja telefoni piiksatas: ok.

Kass sobis rüblikutele ja nende leivaisadelegi täiuslikult, kuigi keegi ei saanud aru, miks tal endal seda vaja oli. Temaga oli nii huvitav, limusiinid, vastuvõtud, lõhnapilved, autosse vedelema jäänud kuldne kingapaar. Tõsi-tüdruk oli ülbe, ei tulnud kunagi õigeks ajaks, käis ringi õllepudel käes, tuusas rahaga, sõi eraldi jne. Aga mis siis -- ikkagi hangusid meeste pead tema läheduses ära.

Kõige parem asi oli see, et teda taheti lihtsalt hullumoodi. Kõik snoobid saatejuhid roomasid, kui ütlesid, kelle pärast helistad ja kes teie saatesse täna külla tuleb. Või näiteks see trikk, kui rüblik helistas naisteajakirja ja pakkus: nüüd või ei kunagi saate siukse kaane. Nüüd! kiljatasid turundajad kui ühest suust.

Eales varem polnud rüblik kogenud säärast hoogu, säärast volüümi. Liikuda Temaga läbi Viru tänava ja Türi lillelaada rahvasumma, avada Talle autouks. See oli elu, millest rüblik oli unistanud.(Rübliku mõtted kandusid kaugemale ja tema 59 kilone göörl tundus talle paks.)

Ent see oli rübliku elu pühapäine pool. Argipäevad täitis Taavi Soseleja kurjustamine ja teiste pidev rahulolematu podin: vähe toetust, vähe propagandat, vähe meediakajastust, vähe artikleid lehtedes, vähe positiivseid komme. Rüblik ei teadnud enam isegi, mitu lugu ta ministrihärrade eest valmis on vehkinud ja millest need räägivad (kaks tükk kirjutas tonni eest göörl). Rüblik nägi üks öö unes, et sama lugu ilmub hommikul korraga eri lehtedes ja eri nimede alla. Ta läks väga higiseks.

Lõpuks oli valimistepäev käes.

Rüblik ärkas sel hommikul hilja. Otseselt polnud enam midagi teha - plakatid oli jagatud (keldris oli neid küll 7000 tükki järel), intervjuud õhtuks kokku lepitud, shampus tellitud. Ta lebas teki alla, rähmas silmad kinni, ja mõtles. Mis saab siis kui ei läindki korda? Kui me kaotame ja isegi Mops, nagu nad omavahel Urmast kutsusid, jääb siia? Oo, ei!

Rübliku sisetunne ei petnud. Öösel kell üks varises maailm kokku. Ei midagi, pomises Mops ühtelugu ja teised vaatasid Rüblikut põlastavalt. Marko (paksem) pööras Rüblikut nähes lausa selja.

Hommikul lohistas Rüblik end bussijaama ja istus Obinitsa bussile.

Koti põhjast küpsisepuru seest leidis rüblik vana koduvõtme.

Ema ei küsinud midagi.