Rudyard Kipling "'Viirastuslik rikša"'

Tõlkinud Eva Luts.;Fantaasia. 85 lk.

Klassikuid kannatab ikka lugeda. Vähemalt kui tegemist pikka aega kestnud kultuuri esindajatega. Selles mõttes, et saja aasta eest ilmunud inglise kirjandus sobib teatud osas lugeda ka nüüd, eesti oma aga mitte. Ikka tekivad vahel vaidlused selle ümber, kes on kirjanik – ning järjest enam tundub mulle ainsa pädeva tunnusena: kirjanik on see, keda loetakse ka saja aasta pärast. Või pisut enamgi: sama pealkirjaga kogumik ilmus 1888. Ma pole päris kindel, miks koostaja jättis tõlkekogumikust välja originaali tuntuima jutu. Selle asemel tõlgitud “Kauneim lugu maailmas”, mis kirjeldab, kust tulevad algajatel kirjanikel ideed oma “surematute” teoste kirjutamiseks, on aga igati kena ja õpetlik.

Kipling asetas oma lood taustale, mida hästi tundis, oskas nii tausta kui tegelased tajutavaks, “elusaks” kirjutada. Seekordse kogumiku lugusid ühendavaks motiiviks on kohtumine millegi arusaamatu, üleloomulikuga. Erinevalt mõnestki teisest – küll varasemast, küll hilisemast – “tondilugude” autorist ei rõhu Kipling ainult emotsioonidele, vaid lisab midagi ka ratsionaalse mõistuse tarbeks.

Muidugi kirjutaks mõni kaasaegne kirjanik – Kiplingil sageli esinenud sõna bangalo tõttu meenub Ligotti – neid jutte teisiti. Ent just selle võrdluse huvides, kirjanduslike võtete arengu märkamiseks klassikuid üle lugeda tasubki.