09.10.2009, 00:00
Rufus Wainwright “Milwaukee at last!!!”
(Decca);Väsinud meelelahutaja ohked.
Ärge saage must valesti aru, kui ma ütlen, et see on Rufus Wainwrighti halvim plaat seni. See pole põhimõtteliselt ju halb muusika, kuid ikkagi libiseb camp-ikoon oma best of’i kontserdilaval esitades lati alt läbi. Lood on head ja esitus ka nagu, kuid mingi manerism häirib. Taustabänd on suurekooseisuline, samas igava kõlaga, lugude originaalversioonide dramaatilisuse ja paatose asemel on kindla peale minek, pooside võtmine ja tunne, nagu oleks laulja pidanud sama kava kuni ümberkukkumiseni mõnes Las Vegase kasiinos esitama. Geniaalsusele lähedaselt esitajalt ootaksin rohkem… 4