Rujaline ridamajarock
Ansamblist Ruja võib teatritüki kirjutada reaalselt toimunule toetudes, aga ka ka fantaasial ehk rujal vabalt lennata lastes. Kumma variandi teie valisite?
TO: Kasutame mõlemat. Tuginesime faktidele, kuidas Ruja lugu tegelikult käis, aga oleme lasknud ka fantaasial lennata. Mis puutub faktidesse, siis eks tagantjärele ole ikka rohi rohelisem. Jaanus Nõgisto ja Rein Rannap räägivad ühest ja samast sündmusest ikka täiesti erinevat juttu.
Teistega me oleme vähem rääkinud.
Mis allikaid te üldse kasutasite?
TO: Ruja lugu on Peeter Sauteri koostatud "Roostevabas raamatus" nende endi poolt kokku võetud. Oleme ka igasuguste inimestega rääkides kõrvad lahti hoidnud. Oluline osa on ka "Rujast" omal ajal tehtud telesaadetel.
ELS: Palju on tulemust mõjutanud valik, milliseid Ruja lugusid me kasutame. Story pidi moodustuma nende lugude poolt tekitavatest emotsioonidest. Meil on laval hästi palju kaameraid ja suur osa lavastub läbi videopildi. Need ei ole päris muusikavideod, aga enam-vähem. Seal on segatud prototüüpide käest kuuldud faktid ja meie endi subjektiivne kujutlus, mis ühe või teise loo puhul tekkis.
TO: Nagu filmis "Cherbourgi vihmavarjud" - kuigi ma ei ole seda näinud.
Mida huvitavat te lavastust tehes Rujast teada saite?
ELS: Mina avastasin enda jaoks varase Ruja. 80ndatel, mu esimese muusikalise teadlikkuse tärgates, oli parajasti Ruja pop-periood. Aga nad tegid varem väga võimsaid laule. viidingu tekstid on fenomenaalsed.
TO: Olin Ruja esimest perioodi enne võõristanud, seda on raskem kuulata kui pop-Rujat. Aga just sellest jäi väga palju lugusid sõelale. "Doktor Noormanni" me näiteks ei mängi.
Rujast rockooperit teha tundub üsna loogiline mõte. Kuidas te selleni jõudsite?
TO: Vanemuine pakkus seda ideed meile juba möödunud aastal. Minu teada oli see dirigent Toomas Vavilovi mõte, kes ise on kõva bändimees ja kitarrist. Aga eks mõte oli üsna loogiline, arvestades, et teist nii võimsa ajalooga ja populaarset bändi Eestis teist ei leidu.
ELS: Otsisime tükk aega teksti kirjutajat. Ei leidnud kedagi, kes oleks väljakutse vastu võtnud, sellest tulenevalt lükkus projekt edasi.
TO: Kuna enamik bändi liikmetest on elus, on nendest väga raske kirjutada.
Kuidas üldse kahekesi stsenaariumit kirjutatakse?
ELS: Kõigepealt panime kokku lugude järjekorra, mis lavastuses kõlavad. Meie "Ruja" pole kontsertetendus, pigem on see reaalajas ette kantav rokkiv telefilm. Kujutlus eri lugude ajal kaadris toimuvast tekkis väga kiiresti - iseenesest väga intrigeeriv mäng.,
TO: Mõtlesime, millised võiksid olla emotsionaalsed kontrastid lugude vahel...
ELS: ...ja kuidas kogu see lugu publikule loogilise reana jälgitavaks teha. Sina valisid lood ja mina panin nad järjekorda.
TO: Stseenid - mida inimesed räägivad - sündisid viimasena. Lood olid kõige olulisemad, nagu klotsid, mida kasutada.
Sellest jutust võib välja lugeda, et Ruja laulude sõnad on ooperis väga olulised.
TO: Kui Ruja laulud oleksid kirjutatud tavalise rockmuusika poeesia peale - ma armastan sind, sina armastad mind, lähme koos päikeseloojangusse - siis me ilmselgelt poleks seda tööd tegema hakanud. Meie stsenaariumi kaasautorid on enese teadmata kõik need poeedid, kelle sõnu Ruja kasutas -- Juhan Viiding, Hando Runnel, Karl Eduard Sööt, Lydia Koidula, Ott Arder ja teised.
Milliseid laule oli kõige rohkem kahju välja jätta?
TO: "Kes kellega käib" ja "Raske aeg" olid isegi klaviiris sees. Veel jäi välja "Suudlus läbi jäätund klaasi". Väga kahju oli välja jätta "Üle müüri".
Kolm neljandikku lugudest on selles järjekorras nagu nad Ruja kavva võeti.
Lavastuses peab konflikt ka olema. Ruja puhul on vähemalt kaks võimalust: konflikt valitseva totalitaarse riigikorraga või konflikt bändi liikmete vahel.
TO: Mõlemad on sees. Aga see, et oldi võimuga pahuksis ja võideldi Eesti vabaduse eest, on asja üks külg, see on mingis mõttes elementaarne. Teine külg on see, et inimestele lihtsalt meeldis muusikat teha. "Ah, ei keelanud meid ju keegi ära," kõlas ühe Ruja liikme kommentaar.
Rohkem konflikte on meie lavastuses isiksuslikul pinnal. Kui andekad ja jõulised inimesed kokku saavad, siis nende vahelistes konfliktides pole ju midagi ebaloomulikku, need on edasiviivad.
ELS: Meid huvitas rohkem muusika ja tegelaste suur kirg muusika vastu - energiaplahvatus, nagu nad ise ütlevad. Ei tahtnud kõigi nende nõukogude aega nostalgitsevate lavastuste kõrvale, mida praegu teha üritatakse, veel ühte.
TO: Iseenesest võiks selline bänd eksisteerida ükskõik mis ajas. Ruja ei tekkinud ju tänu nõukogude võimule või selle tõttu.
Ruja tegutses üle viieteistkümne aasta. Kas tegelaste vananemine laval ka välja paistab?
ELS: Kui eri aegade Ruja fotosid võrrelda, siis kõige rohkem erineb inimeste silmavaade.
TO: Kõige rohkem muutub muusika. "Tseppeliini triumf" ja "Must ronk" on ju väga erinevad lood eri aegadest.
Kuidas te näitlejaid valisite? Miks Sergo Vares mängib Alenderit ja Priit Võigemast Rannapit? Sama hästi võiks vastupidi olla.
ELS: Kui publik vaatama tuleb, siis näitlejad kas põhjendavad ennast laval ära või mitte.
Kas lavastuses originaal-Ruja helisalvestisi ka kasutatakse?
ELS: Kogu muusika kõlab otse.
TO: Üks vana videoklipp on ka.
ELS: Sergo käest küsitakse pidevalt, kui palju ta "Rujas" laulma peab? Kaheksateist laulu laulab.
TO: Kõik laulud ei ole täispikkuses, aga kokku on 32 muusikalist numbrit.
Kas sellest, et Ruja tegutsemise ajal põhjalikult oma suunda muutis - algusaegade pühalikkusest 80ndate iroonilisuse ja kergluseni - oli teile rohkem abi või tüli?
TO: Ruja on nagu iga teinegi dramaturgiline tegelaskuju: mida mitmetahulisem ta on, seda huvitavam. Materjali, mille seast valida, oli väga palju.
Muusikalavastuses peab olema ka armulugu - või isegi mitu. Ruja naistest ei tea aga üldsus midagi - võrreldes näiteks Georg Otsa naistega.
TO: Armastust on...
ELS: ...aga naistel puuduvad nimed. See on meeste värk, bändimeeste naised jäid nimme isiksustamata. Tollal polnud staar üldsusele midagi võlgu, polnud kollaseid lehtigi. Ses mõttes imeilusad ajad ja õigem näis see nii jätta. Loomulikult oli neil palju austajannasid ja seda on ka laval näha.
Kas lavastuses on veel reaalselt eksisteerinud prototüüpe?
TO: Dramaturgiliselt oluline tegelane on Juri Altov, mänedžer, kes Ruja lõpuks Venemaale viis. Inimene, kes tahtis tegelikult parimat ja oli päris hea mänedžer. Eelmine mänedžer Rein Lang meie lavastuses puudub.
Ruja lõpp oli kummaline, isegi absurdne. Mindi Venemaale tuuritama, Haagma ja Nõgisto lahkusid, et mitte vene keeles suhelda. Kuidas see lavastuses kajastub?
TO: Meie tegevus jõuab aastasse 1987, Venemaale minek ja tagasitulek on loo lõpp. Muidugi oli kummaline, et bänd, kes laulis nii head eesti poeesiat, andis oma viimased kontserdid Venemaal. Aga arvan, et kuna Ruja muusikat siiani mäletatakse ja armastatakse ning sellest rockooperi tehti, siis on loo lõpp pigem õnnelik.
Mis on viimane fraas, mis etenduses kõlab?
TO: "...kui kuskil mäe veerul sa üksi seisataks."
Oletame, et Urmas Alender poleks surnud, vaid oleks vahepeal vaikselt Rootsis elanud ja nüüd tuleks Ruja uuesti kokku ning läheks tuurile. Kas te läheksite neid vaatama?
TO: Ma loodan, et nad ei teeks seda. Mis läinud, see läinud. Meie lavastuse põhimõte ongi selles, et ükskord said sellised noored vihased andekad mehed kokku, tegid oma lood ära ja nii ongi. Nagu ütleb Artur Alliksaar: "Parem õudne lõpp kui lõputu õudus". Ruja liikmed üksikutena on suuremad kui bänd.
Mis võiks olla ooperi alternatiivne pealkiri? "Ruja ehk..."
TO: See on küll ühe teise teose pealkiri, aga "Rock'n'roll ja ridamaja".
