15.08.2008, 00:00
Rujaline ridamajarock
Vanemuise vabaõhulaval esietenduva rockooperi “Ruja” stsenaristid, lavastajad ja kujundajad on Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper. Veiko Märka kohtus mõlemaga Tartus pingelisel prooviperioodil.
Ansamblist Ruja võib teatritüki kirjutada reaalselt
toimunule toetudes, aga ka ka fantaasial ehk rujal vabalt lennata lastes. Kumma
variandi teie valisite?
TO:
Kasutame
mõlemat. Tuginesime faktidele, kuidas Ruja lugu tegelikult käis,
aga oleme lasknud ka fantaasial lennata. Mis puutub faktidesse, siis eks
tagantjärele ole ikka rohi rohelisem. Jaanus Nõgisto ja Rein
Rannap räägivad ühest ja samast sündmusest ikka
täiesti erinevat juttu. Teistega me oleme vähem rääkinud.
Mis allikaid te üldse kasutasite?
TO:
Ruja lugu on Peeter Sauteri koostatud
“Roostevabas raamatus” nende endi poolt kokku võetud. Oleme
ka igasuguste inimestega rääkides kõrvad lahti hoidnud.
Oluline osa on ka “Rujast” omal ajal tehtud telesaadetel.
ELS:
Palju on tulemust mõjutanud valik, milliseid
Ruja lugusid me kasutame. Story pidi moodustuma nende lugude poolt tekitavatest
emotsioonidest. Meil on laval hästi palju kaameraid ja suur osa lavastub
läbi videopildi. Need ei ole päris muusikavideod, aga
enam-vähem. Seal on segatud prototüüpide käest kuuldud
faktid ja meie endi subjektiivne kujutlus, mis ühe või teise loo
puhul tekkis.
TO:
Nagu filmis “Cherbourgi
vihmavarjud” – kuigi ma ei ole seda näinud.
Mida huvitavat te lavastust tehes Rujast teada saite?
ELS:
Mina avastasin enda jaoks varase Ruja. 80ndatel, mu
esimese muusikalise teadlikkuse tärgates, oli parajasti Ruja pop-periood.
Aga nad tegid varem väga võimsaid laule. viidingu tekstid on
fenomenaalsed.
TO:
Olin Ruja esimest
perioodi enne võõristanud, seda on raskem kuulata kui pop-Rujat.
Aga just sellest jäi väga palju lugusid sõelale. “Doktor
Noormanni” me näiteks ei mängi.
Rujast
rockooperit teha tundub üsna loogiline mõte. Kuidas te selleni
jõudsite?
TO:
Vanemuine pakkus
seda ideed meile juba möödunud aastal. Minu teada oli see dirigent
Toomas Vavilovi mõte, kes ise on kõva bändimees ja
kitarrist. Aga eks mõte oli üsna loogiline, arvestades, et teist
nii võimsa ajalooga ja populaarset bändi Eestis teist ei leidu.
ELS:
Otsisime tükk aega teksti
kirjutajat. Ei leidnud kedagi, kes oleks väljakutse vastu võtnud,
sellest tulenevalt lükkus projekt edasi.
TO:
Kuna enamik bändi liikmetest on elus, on nendest väga raske
kirjutada.
Kuidas üldse kahekesi stsenaariumit
kirjutatakse?
ELS:
Kõigepealt
panime kokku lugude järjekorra, mis lavastuses kõlavad. Meie
“Ruja” pole kontsertetendus, pigem on see reaalajas ette
kantav rokkiv telefilm. Kujutlus eri lugude ajal kaadris toimuvast tekkis
väga kiiresti - iseenesest väga intrigeeriv mäng.,
TO:
Mõtlesime, millised võiksid olla
emotsionaalsed kontrastid lugude vahel...
ELS:
...ja kuidas kogu see lugu publikule loogilise reana jälgitavaks teha.
Sina valisid lood ja mina panin nad järjekorda.
TO:
Stseenid – mida inimesed räägivad
– sündisid viimasena. Lood olid kõige olulisemad, nagu
klotsid, mida kasutada.
Sellest jutust võib
välja lugeda, et Ruja laulude sõnad on ooperis väga olulised.
TO:
Kui Ruja laulud oleksid kirjutatud
tavalise rockmuusika poeesia peale – ma armastan sind,
sina armastad mind, lähme koos päikeseloojangusse – siis me
ilmselgelt poleks seda tööd tegema hakanud. Meie stsenaariumi
kaasautorid on enese teadmata kõik need poeedid, kelle sõnu Ruja
kasutas –- Juhan Viiding, Hando Runnel, Karl Eduard Sööt, Lydia
Koidula, Ott Arder ja teised.
Milliseid laule oli
kõige rohkem kahju välja jätta?
TO:
“Kes kellega käib” ja “Raske
aeg” olid isegi klaviiris sees. Veel jäi välja “Suudlus
läbi jäätund klaasi”. Väga kahju oli välja
jätta “Üle müüri”. Kolm neljandikku
lugudest on selles järjekorras nagu nad Ruja kavva võeti.
Lavastuses peab konflikt ka olema. Ruja puhul on vähemalt kaks
võimalust: konflikt valitseva totalitaarse riigikorraga või
konflikt bändi liikmete vahel.
TO:
Mõlemad on sees. Aga see, et oldi võimuga pahuksis ja
võideldi Eesti vabaduse eest, on asja üks külg, see on mingis
mõttes elementaarne. Teine külg on see, et inimestele lihtsalt
meeldis muusikat teha. “Ah, ei keelanud meid ju keegi ära,”
kõlas ühe Ruja liikme kommentaar.
Rohkem konflikte on
meie lavastuses isiksuslikul pinnal. Kui andekad ja jõulised inimesed
kokku saavad, siis nende vahelistes konfliktides pole ju midagi ebaloomulikku,
need on edasiviivad.
ELS:
Meid huvitas rohkem
muusika ja tegelaste suur kirg muusika vastu – energiaplahvatus, nagu nad
ise ütlevad. Ei tahtnud kõigi nende nõukogude aega
nostalgitsevate lavastuste kõrvale, mida praegu teha üritatakse,
veel ühte.
TO:
Iseenesest võiks selline
bänd eksisteerida ükskõik mis ajas. Ruja ei tekkinud ju
tänu nõukogude võimule või selle
tõttu.
Ruja tegutses üle viieteistkümne
aasta. Kas tegelaste vananemine laval ka välja paistab?
ELS:
Kui eri aegade Ruja fotosid võrrelda, siis
kõige rohkem erineb inimeste silmavaade.
TO:
Kõige rohkem muutub muusika. “Tseppeliini triumf” ja
“Must ronk” on ju väga erinevad lood eri aegadest.
Kuidas te näitlejaid valisite? Miks Sergo Vares mängib
Alenderit ja Priit Võigemast Rannapit? Sama hästi võiks
vastupidi olla.
ELS:
Kui publik vaatama
tuleb, siis näitlejad kas põhjendavad ennast laval ära
või mitte.
Kas lavastuses originaal-Ruja
helisalvestisi ka kasutatakse?
ELS:
Kogu
muusika kõlab otse.
TO:
Üks vana
videoklipp on ka.
ELS:
Sergo käest
küsitakse pidevalt, kui palju ta “Rujas” laulma peab?
Kaheksateist laulu laulab.
TO:
Kõik laulud
ei ole täispikkuses, aga kokku on 32 muusikalist numbrit.
Kas sellest, et Ruja tegutsemise ajal põhjalikult oma suunda
muutis – algusaegade pühalikkusest 80ndate iroonilisuse ja
kergluseni – oli teile rohkem abi või tüli?
TO:
Ruja on nagu iga teinegi dramaturgiline
tegelaskuju: mida mitmetahulisem ta on, seda huvitavam. Materjali, mille seast
valida, oli väga palju.
Muusikalavastuses peab olema ka
armulugu – või isegi mitu. Ruja naistest ei tea aga üldsus
midagi – võrreldes näiteks Georg Otsa naistega.
TO:
Armastust on...
ELS
:
...aga naistel puuduvad nimed. See on meeste v&
auml;rk, bändimeeste naised jäid nimme isiksustamata. Tollal polnud
staar üldsusele midagi võlgu, polnud kollaseid lehtigi. Ses
mõttes imeilusad ajad ja õigem näis see nii jätta.
Loomulikult oli neil palju austajannasid ja seda on ka laval näha.
Kas lavastuses on veel reaalselt eksisteerinud
prototüüpe?
TO:
Dramaturgiliselt
oluline tegelane on Juri Altov, mänedžer, kes Ruja lõpuks Venemaale
viis. Inimene, kes tahtis tegelikult parimat ja oli päris hea
mänedžer. Eelmine mänedžer Rein Lang meie lavastuses puudub.
Ruja lõpp oli kummaline, isegi absurdne. Mindi Venemaale
tuuritama, Haagma ja Nõgisto lahkusid, et mitte vene keeles suhelda.
Kuidas see lavastuses kajastub?
TO:
Meie
tegevus jõuab aastasse 1987, Venemaale minek ja tagasitulek on loo
lõpp. Muidugi oli kummaline, et bänd, kes laulis nii head eesti
poeesiat, andis oma viimased kontserdid Venemaal. Aga arvan, et kuna Ruja
muusikat siiani mäletatakse ja armastatakse ning sellest rockooperi tehti,
siis on loo lõpp pigem õnnelik.
Mis on
viimane fraas, mis etenduses kõlab?
TO:
“...kui kuskil mäe veerul sa üksi
seisataks.”
Oletame, et Urmas Alender poleks surnud,
vaid oleks vahepeal vaikselt Rootsis elanud ja nüüd tuleks Ruja
uuesti kokku ning läheks tuurile. Kas te läheksite neid
vaatama?
TO:
Ma loodan, et nad ei teeks
seda. Mis läinud, see läinud. Meie lavastuse põhimõte
ongi selles, et ükskord said sellised noored vihased andekad mehed kokku,
tegid oma lood ära ja nii ongi. Nagu ütleb Artur Alliksaar:
“Parem õudne lõpp kui lõputu õudus”.
Ruja liikmed üksikutena on suuremad kui bänd.
Mis võiks olla ooperi alternatiivne pealkiri? “Ruja
ehk...”
TO:
See on küll
ühe teise teose pealkiri, aga “Rock’n’roll ja
ridamaja”.