Loo tõmbab käima ilukirjanduse üks lemmikstereotüüpe – nimelt aetakse peategelast pidevalt tema kaksikvend Spartacusega segamini ja tahetakse miskit asjatult välja pressida. Mida täpselt vennal ja narkootikumidel pistmist oli, jääb paksu raamatu lõpuni hämaraks. Samad kurikaelad tapavad ka noore rüütli südamedaami Surmarelva joodikust isa ning tüdrukut ähvardab tänavale jäämine. Sõprade ja tippadvokaadist isa abiga lahendab kangelane ka selle probleemi. Kui Morgan aga lõpuks pommiplahvatuse tagajärjel hinge vaagub, siis võtab sündmustik vahest kõige ootamatuma pöörde. Nimelt ei toimu "imeline tervenemine" mitte tänu kaunile tütarlapsele, vaid hoopis kaissu ronivale pisiõele.