Ruum teeb sureliku surematuks

Ajaloolane David Vseviov nägi arhitektuuriaasta ­välkloengul ehitistes mõnu ja tulevikku.

Pole mingit kahtlust, et enne arhitektuuri valitses tühjus ning maailm ja arhitektuur on sündinud sisuliselt ühel ajal.

Vaadake näiteks kreeka mütoloogilise maailma tekkelugu, kus ehitusmaterjal nimega kaos modifitseerub algruumiks, mis kannab jumalate Gaia, Uranose ja Tartarose nimesid. Kas see pole mitte eelduse ehk ruumi sünd, milles nagu näitlejad teatris hakkavad tegutsema ülejäänud jumalad.

Seega on loomine, alustamine paratamatult ka ehitamine, arhitektuur.

Ja kahtlemata on kreatiivsus alati ka mõnu.

Mis tekitab naudingut, millised on naudingu saavutamise eeldused, seda teame me kõik. Vähemalt oma fantaasiates. Ning seda ka arhitektuuri vallas. Kes siis meist poleks reaalselt mänginud liivakastis kodu, ehitanud kättesattuvast materjalist onni (eriti hea oli seda teha mõne puu ladvas), või mõttes kavandanud enesele maja, või, kas või, rajanud õhulosse?

Kuigi suurele enamikule meist on unistused jäänudki unistusteks ning heal juhul on meile määratud nautida vaid kellegi teise, edukama realiseeritud fantaasiaid, oleme me kõik, kas või lapsepõlves, saanud osa mängudest ruumiga. Aga mängida, ning seda ka küpsemas eas, on nauditav.

Üldiselt on tavaks öelda, et me elame aegruumis. Mis oleks nagu ülevalt poolt meile antud lähteraamistik. See on paljuski paratamatus, mis aja variandis piirdub reeglina meie elueaga. Ning vähemalt tänase päeva seisuga pole meil, vaatamata kõigile ponnistustele, õnnestunud neid piire nihutada, surematusele märkimisväärselt lähemale jõuda.

Kuigi alates XIX sajandi teisest poolest oleme me ühe olulise sammu astunud. Meil õnnestus aeg näiliselt peatada. See juhtus siis, kui leiutati fotograafia.

Kuid ikkagi – aeg pole meie teha. Isegi siis mitte, kui ütleme, et igaüks on oma aja peremees. Tegelikult on peremees hoopis keegi teine. Ning meie aeg sureb koos meiega.

Teine asi on ruum. Siin saame me jumalatega sarnanedes projekteerida, luua, rajada, püstitada, purustada, restaureerida, konserveerida, ehk kokkuvõtvalt – möllata. Siin võime me saada surematuteks. Näiteks ehitades püramiide või Eiffeli torni, aga võib-olla ka uut Sakala keskust. Sest pole ju ka asjata maailmaimede seas valdavalt vaid ehitised.

Ning kui keegi meist ei viitsigi otseselt ehitada ja arhitekt olla, siis võib ta oma nime ajalukku jäädvustada ühe Rooma keisriga sarnaselt, kes polevat ise midagi ehitanud. Ta lihtsalt andis, teades suurepäraselt, et inimeste mälu on üürike, käsu kinnitada varem rajatud silmapaistvatele hoonetele sildid: “selle maja ehitasin mina”. Sest, kes seda tõelist autorit aastate möödudes ikka mäletab.

Miks ma ajaloolasena naudin oma tööd? Sest kui ma olen pikalt kirjutanud Katariina II suhetest oma armukestega, hakkan ma viimastega samastuma. Mul hakkab peaaegu sama hea kui neil (või mõnikord mulle tundub, et sama hea kui Katariina II-l). Ja ma tunnen ülimat naudingut.

Arhitektid toimetavad aga ajaloolastest veelgi kõrgemal – jumalate sfääris. Mina üritan vaid markeerida olnud aega, arhitektid aga loovad oleviku ja tuleviku ruumi. Ehituskunstnike looming on jumalik. Koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.