Ruumi- ja ajanihe. ­Arhitektuuri selja taga

Viljandi otsustas urbaniseerida suurima unustusesaarekese linnasüdames. Mis hävib? Linnakangast harutab Anneliis Aunapuu.

Kesklinnas uidates hakkab tunduma, et tänavad on inimjõgede poolt linnamassiivi sisse uuristatud kanalid, tähendab, et tänavatevahed on maju täis. Kuid lennukiaknast või aerofotolt linna vaadates võib hämmastusega täheldada, et kvartal on ainult palistatud ehitistega. Fassaadide taga peitub ainult suhteliselt kitsas rant maju ja kohe nende tagant algab siseõu, hoov või lausa eikellegimaa.

Tsivilisatsiooni ja looduse vahel

Linnaservas seisab maja enamasti õue keskel, kesklinnas on aga vastupidi – hoov jääb majade keskele. Mida enam linnaserva poole, seda unisemaks ja unustatumaks lähevad siseõued, kuni lõpuks saab hoovist eikellegimaa, mis jookseb näiteks piki raudteed või teepeenart. Neil aladel on lõputult vaheastmeid, alates romantilisest metsistunud aiast ja lõpetades lammutusjälgi kandva jäätmaaga.

Just õuel kasvavad mõnusad mittekultuurtaimed, mida metsa all ei kohta. Need on vanad head taluõuetaimed: hobukummel ja linnurohi, teeleht ja hanijalg. Kus niiskem ja varjulisem, seal vohab naat. Kus kuivem ja kivisem, seal kullerdab kukehari. Jasmiinid ja sirelid, sõstrad ja tikrid – kui mitte inimese, siis lindude poolt kasvama pandud. Selline keskkond tekitab põlvkondade tagant kerkiva nostalgia, mida kesklinnalaps ehk ei tunnegi.

Kas üleminekualad kaovad, seistes kahe tule vahel: linnakultuur ühelt poolt ja loodus teiselt poolt? Ei, õnneks on need paratamatus, nagu Koit ja Hämarik, iseasi, kus nad paiknevad. Vahel võib veel siiski juhtuda, et leiate mõne ääretult suure ja vaikse siseõue otse kesklinnas ajatult tukkumas.

Kangialusest teise aegruumi

Ühe sellise, tänini kummitava ruumi- ja ajanihke-elamuse sain aastakümneid tagasi Viljandi linnast. Lonkisin mööda suvist vilgast peatänavat, ümberringi sekeldamine, kära ja päevane rutt. Kõrvetav päike sundis mind hetkeks pöörduma peatänavalt kõrvale kangi alla varju, kust õhkus jahedust. Kangialuse hämaruses vangistas pilku taamal avanev hele vaade rohelusse. Astusin lummatult paar sammu edasi, ja äkki olin sattunud teise ajastusse, teise mõõtmesse – vaikus. Sirelite lõhn. Unustus. Aeg seisab, pole teada, mis on kell või mis kuu või mis aasta. Või mis sajand. Lagunenud müüritised, punane tellis ja maakivi, vaid kärbeste sumin häirimas täielikku vaikust.

Rabav kontrast: äsja olin majade vahel piiratud ja suunatud ruumis. Nüüd aga avarus – pilk kaob kaugusesse, hoovimajad puuduvad või on nii kaugel, et ei tule arvesse. Valitseb siin muinasaeg, et linna veel ei ole? Või tulevik – et linn, mis siin äsja just oli, on lagunenud?

Tundub, see koht on seal muutumatuna püsinud sajandeid, juba enne, kui selle ümber majad ehitati. (Siit vastus muna-ja-kana-küsimusele: hoov oli enne linna.)

Tänava ja õue abielu – käik

Sellest ajast peale olen sarnast uinuvat, teistsuguses aja- ja mõõtkava-suhetes hoovi ka Tallinnas otsinud. Äärelinnas võib isegi vahel midagi sarnast leida, kuid vanalinnas muidugi mitte. Siinsed kitsad, romantilised, räsitud, ainuomase ajaloo ja vahelduva ilmega hoovid, mille kaudu vanasti ka ühelt tänavalt teisele pääses, on praeguseks enamasti korda tehtud, varbvärava küljes lukk ja juures silt “Privaat” või “Läbikäik suletud”.

Mõneti kahju, sest mõnest kvartalist, kuhu tänavat pole tehtud, võiks linnakodanik tohtida ikka läbi käia ka. Sellised sõidukitele suletud k& amp; amp; amp; amp; auml;igud, on selleks siis kitsas kuja või uhke klaaskatusega kaetud äritänav, on sageli kujunenud linna armastatuimateks paikadeks, nagu näiteks Saia käik Tallinnas või Vittorio Emanuele II galerii Milanos. Need käigud-passaažid on sõbralik žest jalakäijatele, et nood ei peaks ümber kvartalite liiga pikki ringe tegema.

Ühtlasi meeldib neile nagu möödaminnes oma raha kulutada, mida käsitöölised ja kaupmehed hästi teavad.

Linn läheb aeda mängima

Niisiis, Viljandis seisab suur tükk hinnalist linnamaad jõude. Nüüd on linn otsustanud, et see kasutamata ala võiks ontlikule kodanikule märksa rohkem pakkuda, ning on asunud seda ala heakorrastama. On võetud nõuks luua sinna urbanistlik keskkond, millel on nii pargi, tänava kui ka aia tunnuseid ja millele on antud imekaunis nimetus – Arkaadia aed.

Ala, mida olla ka enne sõda tantsuplatsiga puhkealana kasutatud, anti planeerida noortele arhitektidele. Veronika Valk ja Kadri Klementi, kes väidavad olevat inspiratsiooni leidnud Tom Stoppardi “Arkaadiast“ (näidend aastast 1993, kus väljendub utoopiline visioon pastoraalsest harmooniast loodusega), on loonud sinna multistruktuurse ala, kus põimuvad vana ja uus. Nimele vastavalt on loodud lahedad võimalused suvelavastuste ja välikohvikute jaoks.

Alale on projektis antud selgroog. Tähtis roll on säilinud linnamüürijupil, vallikraavi markeerides on mängitud pinnasereljeefiga, kasutades seal erinevate sillutiste ja vahelduvailmelise taimkattega alasid. Rajatud on teid ja treppe, disainitud on istepink ja valgusteid. Nn vallikraavi ületavad mitmed vikerkaarevärvilised ronimiskaared ning lisatud on muidki atraktsioone, et lastel lõbus oleks.

Plaanid on veel arengujärgus, ideed paindlikud. Mõtteis on veel miskitmoodi markeerida linnamüüri loodetorni, mille vundament töötab seal praegugi üht kuuri kandes. Viljandi linnaarhitekt Marko Männik tutvustas sellekohaseid plaane kultuslehes Sakala: “Seal võiks olla üks kõrgem ehitis, mille otsast inimesed saaksid pilgu üle katuste heita. Kuid keskaegset kaitsetorni me kindlasti taastama ei hakka, vastasel juhul võiks terve linnamüüri taastada.”

Jah, ega meil makettide püstitamist õigeks peetagi. Aga et sinna üks kõrgem koht ära kulub, näitab see, et siinsedki fotod külatanumast kesk linnakära on tehtud Sakala uue hoone katuselt.

Võimuvõitlus linna ja ­eraomandi vahel

Linnas on avalik ja eraruum ühte põimunud, nende suhted pole aga praegu hästi paigas.

Ons tasakaal nõukaajal unustatud või käibki talupojamõistus lainetena üle inimkogumi…

Kindlasti olete imestanud, kui kaua võib kesk­linnas seista mõni ahervare. Näib, nagu poleks linnal ennastorganiseerivat jõudu. Kodanikule ei tohiks võimaldada omandi täielikku hooletussejätmist, selle peaks välistama leping linna kui ühistuga, kes nõuab, et tema nägu oleks korras...

Ja vastupidi, reeglid peavad tagama, et linnamaja ei muutuks kindluseks – et majaesist kõnni- või sõiduteed ei piirataks taraga, kuulutades, et see on privaat. (nagu USA saatkond tegi). Samas, eks avatus sõltub sellest, kui de­struktiivne on ühiskond – kui lähedale selle liikmeid on mõistlik eraomandile lasta.

Iseenesest kultuur ahvatleb, aga ühtlasi ka tõrjub destruktiivsust, nii et see end korrastatud keskkonnas hästi ei tunne. Graffitit (kunst või mitte, aga enamasti pole see nauditav) tehakse salaja. Eks aknaidki lõhutakse salaja (või siis üksiku kampaania korras).

Mõnuga, peaaegu avalikult ja pöördumatult lõhutakse ainult seal, kus kultuur on destruktsioonile niikuinii alla jäämas. Entroopia võtab võimust kohe, kui kordaloov alge nõrgeneb.

Aga muide, alati polegi see nii taunitav. Vahel mõjub unustus isegi rahustavalt – siis, kui kultuurikära kurnama kipub. Mis võiks olla võluvam kui väheke metsistunud aed! Siit on aga üksainus samm Viljandi siseõueni.