Ruben, „Ruudu“ lähtepunktiks on su loodud samanimeline kunstiprojekt („The Square“). Palun räägi sellest lähemalt.

Jah, see temaatika sai minu jaoks tegelikult alguse juba seitse aastat tagasi, kui ma tegin filmi „Mäng“ (Play, 2011). Mind inspireerisid kaks asja. Esiteks poisid, kes röövisid Göteborgi kesklinnas keset päeva teisi lapsi. Ümberringi oli palju rahvast. Lugesin läbi kohtutoimikud ja seal oli kirjas, et lapsed, keda rööviti, ei küsinud abi ja ka ümbritsevad inimesed ei pakkunud neile mingit abi. Kui ma rääkisin seda oma isale, siis ta jutustas, et kui ta oli 6aastane, saatsid vanemad ta õue mängima nii, et kaelas oli nimesilt. See toimus 1950ndate Stock­holmis. Suhtumine kaaskodanikesse oli toona kardinaalselt erinev – siis sa pidasid neid kellekski, kes tulevad ja aitavad sind. Tänapäeval on olukord pigem vastupidine, me kasvatame oma lapsi suhtumisega, et teised täiskasvanud on ohtlikud. Sellest sündiski idee luua sümboolne ruum, mis oleks paigutatud kusagile keset linna ja mis tuletaks meelde humanistlikke väärtusi. „The Square’i“-nimeline installatsioon on praegu üleval kahes Rootsi linnas ja ühes Norra linnas. Kontseptsioon on lihtne, umbes nagu ülekäigurada. Kui keegi seal ruudus seisab, siis on kohustus temast hoolida, küsida temalt, kas teda saaks kuidagi aidata.