27.11.2009, 00:00

Ryuichi Sakamoto “Out Of Noise”

(Commmons);Hämarapärane ja nukker ilu.

Tõnu Kaalep2009. aasta näidendivõistluse võidutöö, lugedes mitte väga vaimustav tekst – minu isiklik arvamus –, on lavastaja käe all siiski elustunud, muutunud jõuliseks, koomiliseks ja ühtlasi puudutavalt valusaks. Eriti efektne on lavakuju

Jaapani geeniuse esimene sooloalbum viie aasta järel on kammerlik, enesessesüüvinud ettevõtmine. Teadlik enesepiiramine hooti, kas või avalugu “Hibari”, mille imeilus viisijupp hõljub viisteist minutit kuskil maa ja taeva vahel, ei tõuse lendu, ega kuku ka alla. Minimalismiilminguid on ka teistes palades, mingit kammitsetust, millest pääseb välja hoopis müra kaudu. Või mis müra, pigem sumedad elektroonilised sahinad, mis toestavad üldist nostalgilist meeleolu. Klaverit arvestamata on plaat väga elektrooniline, valeviiulite kõla ei püütagi tõe pähe esitada.

Selle nukravõitu ja vaikse plaadiga ei saa vaielda, see tuleb lihtsalt mängima panna ja eelistatult pimedas toas. 8

Kommenteeri Loe kommentaare